Ilusad

„Ilusad” on romaan, mis seob mitme naise vaate ja arhiivse materjali üheks teekonnaks läbi Euroopa lähiajaloo. Jutustus liigub laagrite, haiglate ja perekondlike mälupaikade vahel ning küsib, kuidas ilu, keha ja kuulekuse ideed kujundavad inimeste otsuseid. Tekst vahetab jutustajat ning laseb lugejal kuulda hääli, mis talletavad ellujäämise võtteid: vaikimisi kokkulepped, märksõnad, argised toimingud, mis hoiavad elu koos. Põhiliinist koorub arutelu vastutusest: kes määrab, mis on „normaalne”, kuidas võim kasutab meditsiini ja keelt, millal inimene ütleb „ei”. Lõike struktuur on selge: episood algab olukorra määramisega, liigub teoni ning lõpeb tagajärjega, mis seob isikliku suurema süsteemiga. Nii kasvab romaaniks ahel, mis ei otsi suurt deklaratsiooni, vaid näitab, kuidas väike liigutus muudab mustrit.

Eesti keeles ilmus teos Loomingu Raamatukogu sarjas. Tõlge hoiab mitmehäälsuse: nimed, kohad ja dokumentaalsed fragmendid jäävad loetavaks, dialoogid kannavad loo liikumist. Paratekstid avavad tausta ja tõmbavad joone varasemate teostega, mis käsitlevad sama ajastu ideekujundust (eugeenika, normatiivsuse surve, valiku simuleerimine). Romaani keskmes on naiste kogemus kui teadmise kandja: mitte marginaal, vaid mõõdupuu, mille järgi nihkuvad ka „ametlikud” lood. Motiveeriv kordus – nimi, ese, lause – toimib mäluhoovana; lugeja näeb, kuidas sõna paigutus muudab tähendust. Lugemise rütm võimaldab peatuda ja jätkata: peatükid on jaotatud nii, et igaüks moodustab oma ringi, ent loob sillad järgmisesse. Raamat pälvis kodumaal kirjandusauhinna ning on jõudnud eri keeltesse kui näide, kuidas arhiivi ja jutustust on võimalik ühendada ilma efektita, hoides fookust teol ja selle hinnal.

Inga Gaile on läti kirjanik, luuletaja ja dramaturg, kelle töö uurib võimu ja igapäeva kokkupuutekohti. Tema proosas ja näidendites liigub tegevus sageli naiste vaatenurka pidi; keeleline võte on otsekõne, mis seob argise liigutuse struktuurse survega. Gaile on avaldanud nii luulekogu kui proosaraamatuid ning tõusnud tuntuks oskusega siduda isiklik kogemus ajaloolise kontekstiga. Eesti lugejale on ta tuttav ka varasema tõlketeksti kaudu, mis käsitleb 1930. aastate ideelist tausta ja selle järelmõju. Autori meetod on järjekindel: fakt, hääl, tagajärg. Romaan „Ilusad” jätkab seda joont, näidates, kuidas mälutöö ei taandu meenutusele, vaid muutub teoks, mis korraldab olevikku ja seab piiri sellele, mida nimetatakse normaalsuseks.