Sa tead ainult küsimärki

Ine Viidingu luulekogu „Sa tead ainult küsimärki“ koondab endas mõtlikke ja eksistentsiaalse alatooniga tekste, milles põimuvad isiklik tunnetus, ühiskondlikud pinged ja vaimne otsing. Kogu keskne kujund – küsimärk – viitab pidevale kahtlusele, otsimisele ja ebakindlusele, mis on nii luuletaja kui ka ajastu sisekogemus. 1980. aastate lõpul kirjutatud luulet iseloomustab tasakaalu otsimine avatud, ent ebakindla maailma ja sisemise kindlusetuse vahel. Autor asetab oma luules fookuse üksikisiku kogemusele ajas ja ruumis, jättes alles teadlikult pooltoonid ja vastuseta küsimused.

Viidingu luulekeel on napp ja sihilikult kontrollitud, kuid selle all peitub tugev sisemine pinge. Palad on üles ehitatud rütmiliselt tasakaalustatud kujundikeelele, kus sõna tihedus ja vaikuse tähendus on võrdselt olulised. Tema tekstidesse ilmuvad korduvad motiivid – aeg, tee, vaikimine, peegel, sõna –, mille kaudu ta lahkab üksindust, läheduse võimatust ja tõe suhtelisust. Luulekogu ei esita selgeid vastuseid ega didaktilisi väiteid, vaid püsib kindlalt tunnetusliku piiripealsuse juures, pakkudes lugejale võimalust iseendaga kaasa mõelda. Mitmetes tekstides leidub vihjeid ka kirjaniku rollile ja keele piiratusele – sõnad ise muutuvad kahtluse objektiks, mitte enesestmõistetavaks väljendusvahendiks.

Ine Viiding (sündinud 1941) on eesti luuletaja, kelle looming sai tuntuks eelkõige 1970.–1980. aastatel. Tema luulet on iseloomustatud kui mõistuspärast, sisekaemuslikku ja filosoofilist, kus emotsioonid on rangelt taltsutatud ja allutatud mõtte liikumisele. Viidingu tekstides kohtuvad intellektuaalne tundlikkus ja keeleline täpsus, mille kaudu ta loob tihedaid, kuid kargeid poeetilisi ruume. „Sa tead ainult küsimärki“ kuulub tema olulisemate kogude hulka, tähistades küpset ja süvenenud maailmataju, mis ei paku lõplikke vastuseid, vaid võimaldab peatuda küsivuse sees.