Kordusmängud

Ine Viidingu romaan „Kordusmängud“ asetub vaimselt ja temaatiliselt 20. sajandi teise poole eesti kirjanduse realistlikku suunda, käsitledes inimsuhete keerukust, sisemaailma pingeid ja elu argise poole korduvust. Lugu jälgib peategelase igapäevaelu, mille sisse põimuvad mälestused, läbielamised ja sisekõned, muutes jutustuse introspektiivseks ja kohati meditatiivseks. Tegelaste omavahelised suhted kujutatakse varjundirikkalt – need ei ole mustvalged, vaid täis vaikimisi kokkuleppeid, möödarääkimisi ja vaikivaid pettumusi, mis ei pruugi kunagi täielikult väljenduda, kuid mõjutavad kogu emotsionaalset atmosfääri.

Romaani ülesehitus sarnaneb osalt teatrilavastusele, mille pealkirjast inspireerituna korduvad stseenid, motiivid ja dialoogid kui omamoodi elumängud. Elusündmused, olgu need argised või emotsionaalselt tähenduslikud, kipuvad korduma mustritena, mille üle tegelased mõtisklevad ja mida nad vahel ka teadvustamatult taaslavastavad. Viiding kasutab stilistiliselt teadlikult sisemonoloogi ja katkendlikke mõttekäike, mis lisavad tekstile fragmentaarsust, ent peegeldavad täpselt inimese mõtlemise voolavat ja mittejoonelist olemust. Seeläbi muutub teos mitte ainult konkreetse loo jutustamiseks, vaid ka inimese tajude, mälu ja aja tunnetuse analüüsiks.

Ine Viiding (sündinud 1929) on eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle loomingus peegeldub sügav huvi psühholoogilise süvitsi mineku ning argise elu varjatud tasandite vastu. Tema teosed ei paku kiiret sündmustikku, vaid nõuavad lugejalt keskendumist ja kaasaelamist sisemisele arengule. Viiding on töötanud pikalt kirjastuses Eesti Raamat ja panustanud ka kirjandusellu toimetaja ja tõlkijana. „Kordusmängud“ esindab tema küpset loominguperioodi, milles ilmneb hästi tema oskus siduda kirjanduslikult vormitud keelekasutus psühholoogilise realismiga.