Võhumõõk

Öist kõrbe täitev tume ajuliiv mind mõneks tunniks päästab sellest seegist – siis pragiseb mus jälle iga viiv – aeg toitub silmis hubisevast leegist see siin on luuletaja hooratöö mis täidab siiski tühja elukeste pea haihtun aega nagu öhe öö – sääl vaikus vehib oma tummažeste tean mõni valguskiir ei tunne varju ja mõni sõna muudab inimtõu – kõu murendab kord linna kiviharju ning paljastab öötaeva vaikusjõu