Uneraev

Indrek Hirve luulekogu „Uneraev“ kuulub sarja „Noor Eesti luule“ ja tähistab autori esimest suuremat avalikku esinemist eesti kirjandusmaastikul. Kogumik on vormilt lakooniline ja keeleliselt kontsentreeritud, ent sisult pingeline ja mitmekihiline, väljendades tugevat sisemist konflikti ning eksistentsiaalset rahutust. Luuletekstid kõiguvad une ja ärkveloleku piiril, kus keeleline täpsus ja kujundlik tihendus loovad tajutava, ent defineerimatu pinge. „Uneraev“ on kogum tunnetuslikest hetkedest, kus argireaalsus ja alateadvus põimuvad ning sõnaline väljendus saab kandjaks emotsioonile, millel ei pruugi olla selget põhjust ega väljapääsu.

Hirve luulekeel on rahutu, kuid samas mõõdetud – see ei otsi meeleheitlikult kõlapinda, vaid pigem vaikse ja sisemise kohalolu kaudu kõneleb elust, mis on katkendlik ja samas intensiivselt tajutud. Paljud tekstid sisaldavad viiteid loodusele, unele, ajale ja nende vastastikusele mõjutusele. Luulekogu ei anna lugejale mugavat tõlgendusviisi, vaid jätab ruumi isiklikule tunnetusele ja mõtestamisele. Nii toimib „Uneraev“ kui poeetiline päevik või sisekaemuslik peegeldus, mis avab fragmente hingeseisunditest, mitte terviklikke narratiive. See on tekst, mis ei looda välisele efektile, vaid otsib vastuseid sisekaemusest.

Indrek Hirv on eesti luuletaja, kunstnik ja tõlkija, kelle looming on ajas arenenud mitmes suunas, ent jäänud alati süvitsi tunnetavaks ja keeleliselt nõudlikuks. Tema luule on isiklik ja intiimne, sageli filosoofiline, ent mitte raskepärane. Hirve sõnakasutus on täpne, kujundlik ja muusikaline, mis teeb ta tekstid äratuntavaks juba esimestest ridadest. „Uneraev“ kui debüütkogumik andis märku autori tugeva luulekäekirja kujunemisest ning on siiani oluline verstapost eesti 1980. aastate lõpu lüürikas, ühendades põlvkondliku sisepinge isikliku poeetilise väljendusega.