Wabadusrist. Näidend kahes vaatuses

Indrek Hargla näidend „Wabadusrist. Näidend kahes vaatuses” toob lavale 1920. aastate Eesti, kus noor riik alles kujuneb, kuid selle fundamentaalsetes alustalades – aateis, võimus ja õiguses – on juba tunda pingeid ja vastuolusid. Tegu on ajaloolise draamaga, mis lähtub tegelikest sündmustest ja isikutest, keskendudes Vabadusristi kavaleride ja sõjaväelise eliidi rollile noore vabariigi ühiskonnas. Näidend käsitleb aatekaaslaste omavahelisi konflikte, idealismi põrkumist isikliku au ja poliitiliste manöövritega ning Eesti Vabariigi institutsioonide haprust ja haavatavust.

Lavatekstis põimuvad ajaloolised viited ja ilukirjanduslik kujundlikkus, võimaldades avada tegelaste sisemaailma nii ideelises kui isiklikus plaanis. Tegevust kannavad eeskätt dialoogid, milles ilmneb toonase eliidi maailmavaade, moraalsed dilemmad ja tasakaaluotsing isikliku veendumuse ja riikliku korra vahel. Wabadusrist, mille ümber lugu koondub, pole pelgalt autasu, vaid sümbol, mille tähendus muutub ja pingeneb tegelaste silmis – kellele on see au, kellele koorem, kellele poliitiline vahend. Tegelased on elulised ja mitmekihilised, esindades erinevaid põlvkondi ja seisukohti, mille kaudu avaneb laiem pilt noore riigi sisemistest pingetest.

Indrek Hargla on peamiselt tuntud kui ulme- ja krimikirjanik, kuid tema huvi Eesti ajaloo ja ühiskondlike teemade vastu on leidnud väljundi ka lavatekstides. „Wabadusrist” on üks tema harvematest näidenditest, mille kaudu ta uurib rahvusliku identiteedi ja iseseisvuse temaatikat ajaloolises võtmes. Teos kirjutati Eesti Draamateatri lavale, kus see võimaldas käsitleda ajaloolist materjali intensiivses, kuid lavaliselt mõjusas vormis. Hargla käsitlus on samal ajal isiklik ja üldistav, pakkudes võimalust mõtiskleda selle üle, kuidas kujunevad rahvuslikud sümbolid ja mis hinnaga säilib vabadus.