Indoneesia jutte

Kogumik „Indoneesia jutte” tutvustab valikut 20. sajandi keskpaiga Indoneesia kirjandusest, tuues eesti keeles lugejani novellid ja lühemad jutustused, mis peegeldavad selle mitmekesise ja keeruka maa ühiskondlikke, kultuurilisi ja inimsuhteid puudutavaid teemasid. Valitud palad pärinevad erinevatelt autoritelt ning on tõlgitud indoneesia keelest, pakkudes mitmehäälsust nii stiili kui käsitletavate probleemide osas. Paljud lood keskenduvad tavaliste inimeste elule – talupoegadele, ametnikele, sõduritele, noortele –, kelle argipäev on kujundatud nii koloniaalpärandi kui noore rahvusriigi ootuste ja pingete kaudu.

Kogumiku jutud kajastavad eluolu muutuvas ühiskonnas, kus traditsiooniline eluviis põrkub moderniseerimise ja iseseisvuspüüdluste tuultega. Suurt rõhku pannakse inimsuhetele: peresuhetele, armastusele, kogukondlikule kuuluvusele ning üksikisiku rollile muutuvates oludes. Samuti on oluline teema sotsiaalne õiglus ja ebaõiglus, mis ilmneb nii vaesuse, hariduse puudumise kui võimu ja autoriteedi kriitikas. Mitmes loos leidub ka poeetilisi või müütilisi jooni, mis seovad kaasaegse tegelikkuse kohalike uskumuste ja rahvapärimusega. Stilistiliselt on tekstid enamasti realistlikud, selgelt struktureeritud ning keskenduvad konkreetsele olukorrale või inimesele, kelle kaudu avatakse laiem sotsiaalne või kultuuriline probleem.

Kogumiku ilmumine 1958. aastal oli osa tollasest kultuuripoliitilisest püüdest avardada eesti lugeja silmaringi väljapoole Euroopa kirjandust ja tutvustada noorte, endiste koloniaalmaade kirjandust. „Indoneesia jutte” aitab mõista, milliseid muresid ja lootusi kandsid inimesed Indoneesias pärast iseseisvuse saavutamist, ning kuidas need väljendusid kirjanduses. See on väärtuslik sissevaade ajastusse ja kultuuriruumi, mille esteetilised ja sisulised rõhuasetused avavad võrreldes Euroopa proosaga teistsuguse, ent samavõrd kõneka inimese ja ühiskonna kujutuse.