Kas sa ei tahaks mind?

Kas sa ei tahaks mind? on romaan, mis järgib üksikema Stella argist liikumist Londoni elu rütmis: päevad jagunevad poliitkorrektse beebikooli, koduse majapidamise ja juhuslike kohtingute vahel. Teos laseb sündmustel kanduda dialoogidest ning väikestest sooritatud või sooritamata valikutest, mitte suurest intriigist. Jutustus hoiab fookuses pealtnäha kõrvalised üksikasjad – lapse nimekiri mängugrupis, üürilise lühikesed nõuanded, ebamugav vaikus esimese kohvi kohal – ja seob need järkjärguliseks pildiks, kus peategelane mõõdab oma võimalusi ilma pidulike järeldusteta. Käsitlus ei idealiseeri armuelu ega tee komöödiast kaitsekihti; pigem näitab raamat, kuidas keha ja kõne reeglid kujunevad sotsiaalsete ootuste, sõprade kommentaaride ja turuplatsil toimiva tutvumisloogika surve all. Eesti keelde vahendatud teos säilitab jutuhääle rütmi nii, et nalja kõrval püsib tähelepanu vaatlusel: kus lõpeb iroonia ja kust algab enesekaitse.

Raamat töötab episoodilise ülesehitusega. Stseenid on lühikesed, kuid viitavad korduvatele mustritele: üüriline Frank õpetab peibutamist, ent tegelik õppetund on tähelepanu adressaadile; järjekord järjekorras osutab suhtluselamuse kulumisele; sõprade nõuanded näitavad, kuidas keelelised vormelid asendavad otsust. Teose jõud peitub selles, et peategelane ei kutsu kaasa haletsema ega tõesta vaprust, vaid kontrollib olukordi, küsides, millal rääkida otse ja millal jätta lõik katkestusega pooleks. Romaan ei anna moraalseid kokkuvõtteid; ta koostab kaardi, kus iha, harjumus ja vastutus paiknevad kõrvuti ning kus edu või ebaedu tuleneb vähem teravmeelsusest kui ajastusest. Nii nihkub tähelepanu sellest, kas kohting õnnestus, sellele, kuidas kõnepruuk ja vaikimine korraldavad ligipääsu intiimsusele ja mille hinnaga see ligipääs tekib.

India Knight on Suurbritannias tegutsev proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingu kese paikneb argikogemuse ja ühiskondliku keele ristumiskohas. Ta seob ilukirjandusliku vormi ajaleheveerul treenitud täpsusega, kasutades kõnekeelset registrit, mille taga on leppimatu pilk tarbimis- ja suhtluskommete suhtes. Autori valik on asetada jutustaja tähelepanekute keskele ning lasta tegelastel paljastada end kõnestiili kaudu, mitte deklaratsioonidega. Nõnda moodustub tema töödes käsitlus, kus naljalaused ei varja ebamugavust, vaid markeerivad selle koha; kus kohtingugeograafia osutub sotsiaalseks topograafiaks; ja kus üksikema positsioon ei ole žanrinõks, vaid vaatluspunkt, millelt on näha valikute tegelik hind.