Argus

Imre Sarkadi näidend „Argus“ toob lavale ühiskondliku ja isikliku vastutuse konflikti, mis rullub lahti ühe inimese moraalse kompassi ümber. Tegelaste suhted ja valikud tõukuvad olukordadest, kus minevik, süü ja vaikimine asetatakse tugeva valguse kätte. Lugu kulgeb järjest pingelisemas õhkkonnas, kus ühe tegelase vaikimine või eneseõigustus mõjutab mitte ainult tema enda, vaid ka teda ümbritsevate inimeste saatust. Sarkadi kasutab nappi, ent psühholoogiliselt täpset dialoogi, et paljastada vaikimise tegelik hind ja näidata, kui raske võib olla mitte ainult rääkida tõtt, vaid ka seista omaenda valikute eest, kui need on mugavad, ent väärad.

„Argus“ ei keskendu suurtele ühiskondlikele sündmustele, vaid laseb pingetel koguneda väikestes sotsiaalsetes mikrokeskkondades – kodus, töö juures, sõprade või sugulaste vahelises suhtluses. Näidend rõhutab, et argus ei ilmne alati silmanähtavalt või otseselt; sageli väljendub see vaikimises, passiivsuses või valmisolekus leppida ebaõiglusega. Tegelaskujude sisemine heitlus ja nende vaimne paine on kujutatud süvitsi, jättes vaatajale või lugejale ülesande hinnata mitte ainult üksikute tegude, vaid ka tegemata jätmiste eetilist kaalu. Sarkadi dramaturgias ilmneb oskus anda sotsiaalne pinge edasi pealtnäha intiimsete, ent üldistusjõuliste stseenide kaudu.

Imre Sarkadi (1921–1961) oli ungari kirjanik ja näitekirjanik, kes kujunes 1950ndate–60ndate vahetusel üheks omanäolisemaks hääleks Ungari draamakirjanduses. Tema loomingus põimuvad ühiskondlik kriitika ja psühholoogiline realism, kus indiviidi eetilised dilemmad asetatakse vastuollu kollektiivsete ootustega. Sarkadi enneaegne surm katkestas mitmed tema loomingulised plaanid, ent näidend „Argus“ jäi üheks oluliseks teoseks, mis kinnistas tema positsiooni kirjandusmaastikul. Tema käsitlus inimeseks olemise raskustest ja sisemisest vastutusest on ajatu ning kõnetab ka väljaspool oma sotsiaalset konteksti.