Inimese tragöödia

„Inimese tragöödia“ on ungari kirjaniku Imre Madáchi poeetiline filosoofiline draama, mida peetakse tema tähtsaimaks teoseks ning ühtlasi Ungari kirjanduse klassikaks. Teos valmis 19. sajandi keskel ning käsitleb inimkonna eksistentsiaalseid küsimusi läbi allegooriliste stseenide ja ajalooliste episoodide. Raamat viib lugeja läbi erinevate ajastute, näidates inimkonna võitlust ideaalide, teadmiste, vabaduse ja usu pärast. Teose keskmes on inimelu mõtestamine ning küsimus, kas inimkonna püüdlused omavad lõplikult mõtet, kui neid saadavad korduvad eksimused ja ebaõnnestumised.

Draama algab Aadamast ja Eevast paradiisiaias ning viib edasi stseenidesse, kus Aadam rändab erinevatesse ajaloolistesse ja tulevikustsenaariumitesse. Igas ajastus seisab ta silmitsi uute katsumuste ja kiusatustega, mis panevad proovile inimese püüdlused ja lootused. Saatjaks on talle Luciferi kuju, kes seab pidevalt kahtluse alla inimese ideaalid ja püüab näidata nende mõttetust. Teose lõpp jätab vastused lahtiseks, rõhutades pigem inimese püüdluse kui lõpliku tulemuse väärtust. See teeb teosest universaalse mõtiskluse inimelu ja ajaloo tsüklilisuse üle.

Raamat on mõeldud eelkõige lugejale, keda kõnetavad eksistentsiaalsed ja filosoofilised küsimused. Eesti keeles ilmus „Inimese tragöödia“ 1970. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel, tuues kodumaise lugejaskonna ette ühe Euroopa kirjandusloo olulise teose. Õppekirjanduses ja teatrilavadel on see pakkunud tugevat ainest aruteludeks inimese olemuse, ajaloo mõtte ja vabaduse piire üle. Madáchi draama on näide teosest, mis ületab oma aja ning räägib inimlikest püüdlustest ja kahtlustest ka tänapäeva lugejale.