Pika Hermanni pilguga

Immanuel Pau romaani „Pika Hermanni pilguga“ esimene osa viib lugeja Tallinna 1917. aasta suvesse, mil Veebruarirevolutsiooni järel tsaarivõim oli kukutatud, kuid selle asemele tõusnud Ajutine Valitsus ei toonud kaasa loodetud muutusi. Tegemist on olustikurohke kirjeldusliku teosega, mis keskendub revolutsioonijärgse segaduse taustal linnaelanike argielule, ühiskondlikele pingetele ja muutuvatele väärtustele. Autor ei aseta sündmuste keskmesse konkreetseid kangelasi, vaid kujutab laiema sotsiaalse pildi kaudu, kuidas erinevatesse kihtidesse kuuluvad inimesed seda keerulist aega tajuvad ja sellega toime tulevad.

Romaanis on esiplaanil olukord tagalas – igapäevaelu puudus, toidujärjekorrad, spekulandid, marodööritsemine, ja samas üldine lootus paremale tulevikule. Põhjalikult on käsitletud Tallinna töölisklassi ja vaesema linnaelanikkonna meeleolusid, samuti selle, kuidas revolutsioonilised ideed levivad ja mida need eri inimestele tähendavad. Pau käsitleb revolutsiooniperioodi eelkõige ühiskondliku ja ideelise murdepunktina, jättes esialgu tahaplaanile suuremad poliitilised arengud. Tema tähelepanu keskmes on igapäevase elu praktilised probleemid ja inimesed, kes nende keskel püüavad elada, otsustada ja jääda inimeseks.

Immanuel Pau (1897–1972) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes tegutses mitmesugustes väljaannetes ning oli sõjajärgsel perioodil seotud ka trükiajakirjanduse korraldamisega Eestis. Tema loomingus leidub nii lühiproosat kui ka ajaloolistel sündmustel põhinevaid romaane. „Pika Hermanni pilguga“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning käsitleb rahvusliku eneseteadvuse kujunemist ning ühiskondliku murrangu mõju üksikinimesele. Pau stiilile on iseloomulik ajaloolise konteksti põhjalik tundmine ning sotsiaalsete suhete nüansside avamine igapäevaelu tasandil.