Veekandja

Ilze Indrāne romaan „Veekandja“ on sügavalt inimlik ja poeetiline lugu, mis käsitleb Läti maaelu, perekondlikke sidemeid ning inimese suhestumist nii looduse kui ka ajaga. Teose keskmes on igapäevased tööd ja suhted, ent nende kaudu avaneb laiem ja aeglaselt kulgev eksistentsiaalne vaade. Veekandmine kui pealkirjas esile tõstetud tegevus omandab allegoorilise tähenduse – see on märk püsivusest, hoolimisest ja vajadusest hoida eluvoolu käigus isegi muutuvate aegade ja olude kiuste. Romaani tegelased elavad väikestes maailmades, kus tähelepanu on suunatud mitte suurtele sündmustele, vaid sisemistele hoiakutele ja suhetele.

Indrāne stiil on rahulik ja sõnaliselt tihe – ta ei kirjuta üle, vaid laseb kujunditel ja olukordadel iseend avada. Looduse ja elu rütmide seotus on teoses keskne: aastaring, ilmastik ja töö vaheldumine määravad inimeste mõtteviisi ning võimaldavad tajuda aega kui midagi enamat kui lihtsalt möödumist. Tegelaste kaudu tõusevad esile ka põlvkondade erinevad ootused ja arusaamad: vanemad hoiavad kinni traditsioonidest, nooremad kõhklevad, kas järgida neid või otsida midagi uut. Romaanis ei ole teravat konflikti, kuid selle vaikne alatekst kannab sügavat kahetsust ja austust elu lihtsuse vastu.

Ilze Indrāne (sündinud 1927) on läti kirjanik, kelle looming keskendub sageli maaelu ja inimsuhete peegeldamisele ajaloolise ja kultuurilise mälu kaudu. Tema tekstid on sageli lüürilised ja meditatiivsed, rõhutades mitte niivõrd süžeed, vaid kogemust ja meeleolu. „Veekandja“ kuulub tema isikupärase proosa paremate näidete hulka ning tõendab, et vaoshoitud sõnastus ja tähelepanelik elu vaatlemine võivad olla sama kõnekad kui dramaatilised pöörded. Eesti keelde tõlgitud teos lisab väärtusliku vaatenurga läti kirjanduse vaikselt mõjuvale ja süvenevale häälele.