Ilusate sokkude surm

Omal ajal oli isa selle maanurga lõhna järgi üles otsinud. Kolmekümnendatel aastatel oli ta koos meie isikliku sohvri Tonda Valentaga möödunud Kfivoklati lossist ja tõusnud mööda kohutavaid teeserpentiine aina lääne poole piki Berounka jõge, mille voogudes ujusid havid nagu krokodillid, madalates kohtades püherdasid vetikate keskel säinad ja pardkalad nagu puuhalud. Isa pani kõik kõrva taha ja läks siis võõrastemajja «Urozvõdõika», kus me veetsimegi kaks suve. Kuid see polnud ikkagi see. Sest ehkki proua Frankova oli ilus ja meeldiv naine ning oskas muinasjutulist guljšši ja rupskisuppi teha, laupäeval ja pühapäeval käis seal mürgel. Sinna sõitis kokku musttuhat matkameest, lõngust, vanderselli, kodukootud kauboid, kes muutsid vaikse trahteri põrguks, mis ei jäänud maha Metsiku Lääne omadest. Algul saatis ema matkameeste juurde isa, et too paluks neid mitte koledal kombel lärmata, kuid mõne katse järel loobus ta sellest. Nimelt hakkas peagi nendes kõlavates lauludes sellest, et elu on nöök ja et kõige vahvam on elada Yukoni jõel ilma naiseta, läbi lööma isa ilus hääl…Sisukord: , Kõige kallim Kesk-Euroopas , Rootsi teenistuses , Ilusate sokkude surm , Karpkalad veermahti jaoksvKuidas me võistlesime Vlkidega , Putukate küsimus lahendatud , Taiplike silmadega küülikud