Parem kui elu ja lühijutte

Ilmar Taska proosakogumik „Parem kui elu ja lühijutte” toob kokku autori lühiproosa valiku, mille keskmes on muutuv inimsuhete dünaamika, identiteedikriisid ja argielu ootamatud nihked. Kogumiku nimijutustus „Parem kui elu” on ambitsioonikas ja metafoorne tekst, mis käsitleb meedia mõju, tegelikkuse ja fantaasia piiri hägustumist ning inimese katseid määratleda iseennast keskkonnas, mis on pidevas muutumises. Taska kasutab kaasaegse elu detailirohkust ja tehnoloogilist konteksti, et asetada tegelased situatsioonidesse, kus nende väärtused ja valikud pannakse proovile. Läbivaks jooneks on pealtnäha tavalised olukorrad, mis kujunevad ootamatult nihestatuks, andes juttudele psühholoogilise sügavuse ja sageli sürreaalse varjundi.

Taska lühijutud ulatuvad žanriliselt realismist ulmeni, põimides sotsiaalset kriitikat, isiklikku ängi ja vaimukat dialoogi. Tegelasteks on sageli tavalised inimesed – õpetajad, ärimehed, üksikud noored või keskealised mehed –, kelle maailmapilt satub konfliktidesse nii välise kui sisemise maailmaga. Autor kasutab karget ja ladusat keelt, mille all peitub sügav psühholoogiline pinge. Mõnes loos avaldub ajalugu varjatud taustana, mõnes mängitakse identiteediga või vaadeldakse, kuidas inimene kohaneb – või ei kohane – isikliku või ühiskondliku nihkega. Kogumikus on tunda filmiliku mõtlemist, mis pole üllatav, arvestades autori tausta stsenaristi ja režissöörina. See annab juttudele visuaalse selguse ja tugeva kompositsioonilise rütmi.

Ilmar Taska (sündinud 1953) on eesti kirjanik, filmilavastaja ja produtsent, kelle kirjanduslik karjäär sai laiemalt tuntuks just 2000. aastate lõpus. Tema loomingut iseloomustab mitmetasandiline psühholoogiline lähenemine ja oskus ühendada igapäevane keskkond abstraktsemate, lausa eksistentsiaalsete teemadega. Taska kirjutistes on tunda kaasaegset maailmataju, kuid ka sügavat seost Eesti lähimineviku ja kultuurilise mäluga. „Parem kui elu ja lühijutte” on tema proosaloomingu oluline tähis, milles avaldub autori oskus näha inimest nii tänapäeva meediaküllases ühiskonnas kui ka ajatutel sisepingeväljadel, kus igapäevased otsused määravad inimese kui terviku.