Õiglus ja hool

Ilmar Tammelo esseekogumik „Õiglus ja hool“ käsitleb õiguse, moraali ja eetika vahelisi seoseid filosoofilise süvenemisega. Autor vaatleb õiglust mitte ainult juriidilise kategooriana, vaid laiemalt kui eetilist printsiipi, mis vajab tasakaalustamist inimlikkuse ja hoolivusega. Tammelo läheneb teemadele interdistsiplinaarselt, sidudes õigusteaduse arutlused filosoofia, kirjanduse ja kultuuriloo vaatenurkadega. Eseedes kerkivad esile nii antiikfilosoofia pärand kui ka kaasaegsed õigusteooriad, samuti mõtted inimese rollist seaduste loojana ja järgijana.

Kogumiku pealkiri viitab kahele suurele väärtusele, mille vahel püsib pingeväli: ühelt poolt õiglus kui formaalne ja süsteemne korraldus, teiselt poolt hool kui eetiline tundlikkus ja teise inimese märkamise vajadus. Tammelo analüüsib, kuidas need kaks ei pruugi alati kokku sobida, ent ometi vajavad teineteist. Teda huvitab küsimus, kas õigussüsteem suudab kanda hoolt, ning millal hoolest saab õiguse allikas. Eraldi käsitleb autor näiteks õiguse poeetikat, õiguse keelt ja selle metafüüsilisi eeldusi. Tekstide tonaalsus on rahulik, kaalutlev ja empaatiline, sobides lugejale, kes soovib süveneda mitte ainult seadustesse, vaid õiguse tähendusse.

Ilmar Tammelo (1917–1982) oli Eesti päritolu õigusteadlane ja filosoof, kes emigreerus pärast Teist maailmasõda ning töötas aastakümneid Austraalias ja Saksamaal. Tema teadustöö keskendus õigusteooriale ja õigusefilosoofiale, kuid ta oli ka viljakas esseist. „Õiglus ja hool“ koondab tema mõttelise pärandi valikut, mille toimetas ja avaldas Ilmamaa sarjas „Eesti mõttelugu“. Tammelo panus seisneb eeskätt püüdes leida õigusesse rohkem inimlikkust ning toonitada, et õiglus ei tohi olla üksnes reeglite rakendamine, vaid peab arvestama ka inimese sisemaailmaga.