See oli sel ajal kui... Vesteid ja sulekriipse paguluse algaegadest

Ilmar Talve kogumik „See oli sel ajal kui... Vesteid ja sulekriipse paguluse algaegadest 1945–1954“ koondab autobiograafilise alatooniga lühilugusid ja tähelepanekuid, mis kujutavad Eesti pagulaskonna elu esimesel kümnendil pärast Teist maailmasõda. Kirjutised on mälestusliku iseloomuga, kuid esitatud huumori, iroonia ja leebe distantsiga – autor ei taotle suurt ajaloolist üldistust, vaid loob tundliku ja inimliku pildi ühest ärevast ja keerulisest ajastust. Veste- ehk väiksemate kirjanduspalade vorm võimaldab Talvel keskenduda detailidele, isiklikele juhtumistele ja ootamatutele olukordadele, milles peegeldub nii ajastu absurdsus kui inimlik kohanemisvõime.

Teos liigub läbi Saksamaa põgenikelaagrite, Skandinaavia vastuvõtukeskuste ja Soome ühiskonna, kuhu eesti pagulased end järk-järgult sisse seadsid. Oluliseks saab elulise võitluse ja vaimse identiteedi vahekord: kuidas hoida alles oma kultuurilist kuuluvust ja väärikust, kui ümbritsev maailm on võõras, ebakindel ja pidevalt muutuv. Vaatluse all on nii eluasememured, töö leidmine, keelebarjäärid kui ka kogukondlik elu, sealhulgas konfliktid, sõprussuhted ja igapäevased koomilised olukorrad. Talve käsitlusviis ühendab empaatilise täpsuse ja kergelt mängulise keelekasutuse, mis teeb ka rasketest teemadest rääkimise ligipääsetavaks.

Ilmar Talve (1919–2007) oli eesti kirjanik, etnoloog ja ühiskonnategelane, kelle loomingus põimuvad teadlik kultuuriline refleksioon ja isiklik kogemus. Paguluses Soomes elanud ja töötanud Talve oli üks nendest autoritest, kes suutis jäädvustada eesti diasporaa kujunemislugu kirjanduslikus vormis, säilitades tasakaalu iroonia ja mõistva pilgu vahel. „See oli sel ajal kui...“ on väärtuslik lisa tema proosaloomingule, peegeldades nii kadunud maailma kui ka selle inimlikke järelnähte – olukordi, milles ellujäämine oli rohkem kui füüsiline püsima jäämine: see oli kultuurilise mälu ja enesetunnetuse hoidmine võõrsil.