Juhansoni reisid. Sõjamälestused

Eesti poistel polnud Teises maailmasõjas võimalust võidelda oma riigi eest omas mundris. Paljud valisid seetõttu teenistuse Soome sõjaväes. Nende, nn soomepoiste lugu puudutabki Ilmar Talve, pajatades, kuidas ja milliste seiklustega jõuti aastatel 1944-1945 lõpuks Saksamaa kaudu Rootsi. Meisterlikult kirjutatud raamat on lihtsalt ja rõõmsalt loetav, mis on ühe sõjaromaani kohta küllalt haruldane omadus."Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gailiti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled inimene olnud.