Selged silmad. Pajatus

Ilmar Sikemäe teos „Selged silmad” on jutustus, mille tegevus toimub ühes linnas ja vabriku ametiruumis. Pajatus algab näiliselt argisest olukorrast, kus iga sisseastuja peab kaasa võtma pudeli, ent sellest kujuneb sündmuste jada, mis toob esile inimeste käitumismustrid ja võimusuhted. Loo keskmes on Enn Jalajas, keda kord karistatakse, kord kiidetakse. Sama saatus tabab ka teisi tegelasi, keda vaheldumisi noomitakse ja tunnustatakse. Tekib õhustik, kus valitsevad pidevalt hirm ja arm, justkui mehaaniliselt jagatuna, ilma kindla loogika või õigluseta.

Raamatu mõtteline raskuspunkt on küsimus, miks peab inimene alati olema „võitmatu” ja milline on ülekohus oma olemuselt. Sikemäe tõstatab moraalseid ja eksistentsiaalseid küsimusi, kasutades lihtsat, kuid tabavat vormi. Teoses põimuvad kriitiline tähelepanek ja poeetiline mõtisklus, mis annavad pildile üldistusjõu. Töö- ja igapäevaelu pinnalt tõuseb esile arutelu inimväärikuse, õigluse ja inimlike nõrkuste üle. „Selged silmad” ei ole vaid konkreetne lugu, vaid ka allegooria sellest, kuidas süsteem ja olustik võivad painutada inimesi, ent samas ka tuua esile nende tegeliku olemuse.

Ilmar Sikemäe (1914–1998) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingusse kuuluvad pajatused, lühiromaanid ja mälestuslikud tekstid. Talle oli omane inimliku ja igapäevase elu kujutamine lihtsate, ent sisukate olukordade kaudu. Sikemäe kirjutamislaadi iseloomustas realistlik ja vahetu toon, mille taustal kerkisid esile laiemad eetilised küsimused. „Selged silmad” on tema loomingus üks näiteid, kus ta kasutab näiliselt väikest sündmust, et avada üldinimlikke teemasid ja pakkuda lugejale mõtlemisainet inimliku nõrkuse ja õiglustunde üle.