Selged silmad

„Selged silmad“ on Ilmar Sikemäe jutustus, mis viib lugeja väikelinna klaasitehase argipäeva 1960. aastate alguses. Teos kujutab töökollektiivi igapäevaelu, kus põimuvad ametialased pingutused ja inimeste isiklikud suhted. Klaasitehase keskkond ei ole pelgalt taust, vaid ka sümbol, mille kaudu avanevad tegelaste iseloomud ja nende suhtumine töösse ning üksteisesse. Jutustuse aluseks on küsimus, kuidas kujuneb ühtekuuluvustunne ning millisel määral sõltub see iga indiviidi panusest ja valmisolekust tegutseda ühise eesmärgi nimel.

Teose tegelaskond on arvukas ja mitmekesine. Klaasitehase töötajate seas on nii kogenud meistreid kui ka nooremaid, kes alles õpivad oma oskusi rakendama. Autori tähelepanu all on kollektiivsus ja seltsimehelikkus – väärtused, mida püüti tol ajastul rõhutada nii töökeskkonnas kui ka ühiskondlikus plaanis. Konfliktid ja erimeelsused, mis kollektiivis paratamatult tekivad, kujutatakse inimliku arengu osana, mille kaudu inimesed õpivad üksteist paremini mõistma. Nii tõusevad esile vastutustunne, koostöö ja ühiste eesmärkide saavutamine, kuid samas ka individuaalsed isiklikud mured ja kahtlused, mis annavad loole inimliku mõõtme.

Ilmar Sikemäe (1914–1995) oli eesti kirjanik, kes tegutses nii proosa- kui publitsistikavallas. Tema loomingus on olulisel kohal sotsiaalne temaatika ja töökollektiivide elu kujutamine, samuti huvi inimeste omavaheliste suhete ja moraalsete väärtuste vastu. Sikemäe oskas luua tervikliku pildi ajast, sidudes detailirohked olustikukirjeldused laiemate ühiskondlike küsimustega. „Selged silmad“ haakub tema üldise loomingulise suunitlusega, olles jutustus, mis jäädvustab ühe kogukonna eluolu ning rõhutab samal ajal koostegutsemise ja inimliku aususe tähtsust.