Tähe lend

Ilmar Särje „Tähe lend“ on mälestusraamat, mis koondab autori isiklikke tähelepanekuid, meenutusi ja mõtteid elust, tööst ja inimestest, kellega ta on kokku puutunud. Tekst liigub ajas edasi-tagasi, peatudes hetkedel, mis on autori jaoks tähenduslikud – olgu need seotud kooli, kultuurielu, perekonna või kohaliku eluoluga. Lugeja ette kerkib pilt ühiskonnast, mis on aja jooksul muutunud, ent mille sees jäävad püsima teatud väärtused ja hoiakud. Särg ei püüa oma kogemusi idealiseerida ega üldistada, vaid esitab need tagasihoidlikult ja vahetult, lähtudes sellest, mis talle endale oluline on tundunud.

Raamatu jutustamisviis on katkendlik ja kohati fragmenteeritud, sarnanedes päeviku või kirjaliku vestlusega, kus iga lõik on iseseisev mõtteüksus. Teemade ring on lai – alates isiklikest mälestustest kuni ühiskondlike nähtuste tõlgendamiseni –, kuid neid ühendab autori tähelepanelik ja kaalutlev suhtumine. Kirjutatu ei keskendu üksnes minevikule, vaid peegeldab ka arusaama olevikust, millele eelnev annab pidepunkte. Mitmed lõigud viitavad kohalikele oludele ja inimestele, mis annab tekstile piirkondliku mõõtme, kuid samas ei piirdu ainult ühe kogukonna vaatega.

„Tähe lend“ ei püüdle ülevaatliku eluloo poole, vaid jääb mõtisklevaks ja rahulikuks kulgemiseks läbi elu erinevate kihtide. Autori hääl on tagasihoidlik, ent järjekindel, tuues esile aja ja kogemuse kaudu kujunenud arusaamad, mis ei pretendeeri lõplikkusele. Lugeja rolliks jääb neid lõike ja tähelepanekuid vastuvõtta, mitte hinnata, lastes tekstil toimida nii mälestusena kui ka vaikse tõdemusena, et iga elu koosneb katkendlikest, ent tähenduslikest momentidest. Särje kirjutatu loob ruumi lugemiseks, kus tähendus ei ole kindlalt määratletud, vaid kujuneb aeglaselt, mõtte ja tähelepanu kaudu.