Sada aastat armastust

Ilmar Särje teos „Sada aastat armastust“ on lüürilise ja mõtiskleva tooniga romaan, mis vaatleb armastuse eri vorme ja tähendusi läbi pika ajaperioodi, ulatudes möödunud sajandi algusest kaasaega. Romaani ülesehitus ei järgi ühetaolist liini, vaid liigub episoodiliselt läbi erinevate elulugude, mälestuste ja hetkeliste kohtumiste, milles armastus ilmneb kord kire, kord vaikse pühendumise, kord kaotuse või leppimisena. Iga peatükk avab ühe killu inimese sisemaailmast, tema igatsusest ja katsest mõista oma tundeid ajas ja ruumis, mis pidevalt muutuvad.

Autor käsitleb armastust mitte sentimentaalselt, vaid eluliselt ja poeetiliselt, viies lugeja nii maakohtadesse kui linnade vaiksetesse tänavatesse, nooruse eufooriast vanaduse tagasivaadeteni. Armastus ei ole siin alati lunastav ega ülev – see on sageli ka keeruline, valus ja ebatäiuslik, kuid just selle tõttu sügavalt inimlik. Tekstis põimuvad dialoogid sisekaemuste ja looduskirjeldustega, rõhutades aja möödumist ja muutuste paratamatust. Ilmar Särg suudab lihtsate vahenditega esile tuua elu kordumatuse ning tunde, et armastus on midagi, mis ei allu täielikule mõistmisele, kuid mida inimene alati otsib.

Ilmar Särg (sündinud 1944) on eesti kirjanik ja pedagoog, kelle loomingus kohtuvad poeetiline tundlikkus ja rahulik jutustamislaad. Tema teosed käsitlevad sageli inimeseks olemise põhiküsimusi – armastust, mälu, leppimist ja vaikseid valikuid, mis kujundavad elukäiku. „Sada aastat armastust“ on selles reas isiklik ja meditatiivne raamat, mis ei püüa pakkuda vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema. See sobib neile, kes hindavad elu- ja tundeküllast eesti proosat, milles tähtis ei ole mitte sündmuste rohkus, vaid sisemise tähenduse sügavus.