Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist

Ilmar Jaksi teos „Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist“ kujutab endast omanäolist pihtimuslikku proosavormi, kus põimuvad autobiograafilised motiivid, eksistentsiaalne peegeldus ja väljarändaja kogemuse analüüs. Peategelaseks on Siimon – ilukirjanduslik alter ego –, kelle kaudu autor vaatleb iseennast, oma elu ja ümbrust pärast Eestist lahkumist. Lugeja viiakse pagulusesse sattunud mehe sisemaailma, kus aja kulg ja eluloolised mälukillud loovad isikliku ja ajaloolise narratiivi vahelise pingevälja. „Eikellegi maa“ on nii geograafiline kui vaimne ruum, kus kodutuks jäänud teadvus otsib sidet mineviku, identiteedi ja väärtustega, mis ajas murenema kipuvad.

Raamat on üles ehitatud katkendlikus vormis, meenutades päevikuid, mõtisklusi või isegi hüpnotiseerivaid fragmente, mille kaudu Jaks analüüsib kultuurilise võõrandumise ja sisemise üksinduse kogemust. Tema keel on täpne, peaaegu vaoshoitud, kuid selles peitub tugev sisemine intensiivsus. Siimoni elu kujuneb sümboliks tervele põlvkonnale, kes jäi kahe maailma vahele: üheks, kust pärit oldi, ja teiseks, milles tuli elada. Jaks ei püüa luua terviklikku elulugu, vaid pigem haarata hetki, vaimseid seisundeid, tähendusvälju, mis ei allu tavapärasele kronoloogiale ega loogikale. Iga ülestähendus toimib kui peegelpilk mingisse sügavusse, mille mõistmine jääb lugeja ülesandeks.

Ilmar Jaks (1923–2019) oli eesti pagulaskirjanik, kes pärast Teist maailmasõda asus elama Rootsi. Tema looming, millesse kuuluvad nii novellid kui esseistlikud mõtisklused, keskendub sageli juurtetuse, identiteedikriisi ja inimese eksistentsi piiride uurimisele. Jaksile on omane napisõnalisus, kuid igas tema lauses on peidus kaalutletud mõte ja tunnetuslik sügavus. „Eikellegi maal“ on üks tema introspektiivsemaid teoseid, milles varjatud kujul peegeldub kogu pagulaskirjanduse keskne teema: kuuluvuse ja tähenduse otsing ebaselges maailmas.