Augeiase tallid. Keldrist pööningule

Ilmar Jaksi teos „Augeiase tallid. Keldrist pööningule“ koondab esseid ja kirjanduslikke mõtisklusi, milles autor käsitleb ühiskondlikke, kultuurilisi ja isiklikke teemasid. Tekstid on kirjutatud eri aegadel ning peegeldavad nii pagulaskogemust kui vaadet eesti kultuurile ja selle arengule kaugemalt vaadates. Autor liigub ajaloosündmuste, kirjanduse ja igapäevaelu vahel, tuues esile olukordi, milles ideed, väärtused ja reaalsus omavahel põrkuvad. Eseede tonaalsus vaheldub mõtlikust kriitiliseni, kuid jääb keelelt tagasihoidlikuks ja täpseks.

Pealkiri viitab mütoloogilisele võrdpildile — vajadusele puhastada kogunenud segadust või unustust. Jaks ei käsitle teemasid järjestikuse süsteemina, vaid liigub vabalt erinevate vaatenurkade ja aegade vahel. Ta vaatleb kultuuri kui kihistunud nähtust, kus üksikud tähelepanekud peegeldavad laiemat korrastust või kaose tunnetust. Tekstide kogum ei taotle lõplikke järeldusi, vaid pakub lugejale kaasmõtlemise võimalust. Läbi isikliku vaatepunkti ja keelekasutuse kujuneb raamatust portree autorist kui vaatlejast, kes ei väldi ebamugavust, kuid ei aseta end väljapoole maailma, mida ta kirjeldab.