Õilis isik

Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi jutustus Õilis isik kuulub nende varasemasse loomingusse ning valmis 1928. aastal, kahe tuntud romaani, Kaheteist tooli ja Kuldvasikas, vahelisel perioodil. Lugu räägib tagasihoidlikust ametnikust Filjurinist, kes saab kogemata nähtamatuks ja muutub seetõttu oma linna kõige kardetavamaks inimeseks. Tema juhuslik seik muutub allegooriaks ajastule, kus väikesed inimesed satuvad süsteemi hammasrataste vahele ja kus argine eksistents võib muutuda absurdi kaudu võimsa satiiri allikaks. Raamat toob esile 1920. aastate nõukogude ühiskonna, mille majanduslik ja moraalne olukord on täis vastuolusid ning groteskset koomikat.

Teos ühendab fantastilise süžee ühiskonnakriitilise pilguga. Ilf ja Petrov kasutavad nähtamatuse motiivi, et paljastada võimu ja väikekodanluse sisemisi pingeid ning näidata, kui kiiresti inimene võib kaotada moraalse selgroo, kui talle antakse kontroll teiste üle. Filjurini muutumine nähtamatuks ei tee temast kangelast, vaid toob esile tema arguse ja väikluse. Lugu on kirjutatud tempokalt ja terava huumoriga, mis annab aimu autorite oskusest siduda filosoofiline mõte mängulise vormiga. Eesti väljaanne Kultuurilehe sarjas annab sellele jutustusele uue lugejaskonna ja rõhutab, et ka ligi sajand hiljem kõlavad need teemad äratuntavalt.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov olid Odessa taustaga kirjanikud, kelle koostöö kestis ligi kümme aastat. Nad lõid omalaadse sotsiaalse satiiri vormi, kus huumor ja iroonia muutusid ühiskonnakirjelduse tööriistadeks. Nende stiil on äratuntav täpsuse, elava dialoogi ja groteskse tegelaskujunduse poolest. Mõlemad autorid surid traagiliselt noorelt, kuid nende looming on jäänud vene huumoriklassika oluliseks osaks ning Õilis isik täiendab seda tervikpilti, näidates nende varase loomeperioodi eksperimentaalset ja vaimukat külge.