Pariisi langemine

Ilja Ehrenburgi romaan „Pariisi langemine” käsitleb sündmusi, mis eelnesid Prantsusmaa pealinna vallutamisele Teise maailmasõja käigus ning seda järgnenud moraalset ja poliitilist krahhi. Teos ei keskendu lahingutele ega otsesele sõjategevusele, vaid pigem meeleoludele ja hoiakutele ühiskonnas, mis jäi vägivalla ja allakäigu lävele. Ehrenburg maalib mitmekesise pildi Prantsusmaa kodanlusest, intellektuaalidest, töölisklassist ja poliitilistest tegelastest, kelle reageeringud ähvardavale ohule varieeruvad ükskõiksusest kuni paanilise alistumiseni.

Romaani ülesehitus on fragmentaarne, sisaldades erinevate tegelaste vaatepunkte ja elusaatuseid, mis kõik kulgevad samas suunas – Pariisi vältimatu langemise poole. Ehrenburg toob esile dekadentsi ja poliitilise kõhkluse, mis tema hinnangul tegid võimalikuks natside eduka sissetungi. Samas ei puudu tekstist ka isiklik ja eetiline mõõde: mõned tegelased jäävad truuks oma veendumustele, samas kui teised kaotavad väärikuse ja suuna. Autor käsitleb kultuuri ja tsivilisatsiooni haavatavust, viidates sellele, kui habras võib olla ühiskond, mis näiliselt toetub vabadusele ja mõistusele, kuid ei suuda end kriisiolukorras kehtestada.

Ilja Ehrenburg (1891–1967) oli vene kirjanik, ajakirjanik ja esseist, kelle looming katab laia ajalist ja temaatilist spektrit alates varasest avangardismist kuni sõjareportaažide ja ideoloogiliselt laetud romaanideni. Sõjaaegne ja -järgne loomeperiood oli tema jaoks võimalus siduda kirjandus otseselt poliitilise mõjuga, ning „Pariisi langemine” on iseloomulik näide sellest, kuidas ta kasutas proosat kui ideoloogilise võitluse vahendit. Samal ajal säilitab romaan teatava kirjandusliku väärtuse, olles ajastu tunnistus selle vastuolude ja moraalsete dilemmadega.