Pariisi langemine

Bolševikust Ehrenburgil, Picasso sõberal, kõlbas vägagi elada Pariisis, mille kohvikuid ja tänavaid nende tolleaegses maalilisuses ta kahtlemata hästi tundis ja armastas: „Andre ateljee asetses Cherche-Midi tänavas. See on vana tänav suitsuvärviliste majadega, millele on jäänud luukidest mustad jäljed. Siin on palju antikvariaate: Direktooriumi sekretäre, rammusaid inglikesi, elevandiluust nööpe, granaadist kaelakeesid, hiina münte, lokkidega medaljone, amulette. Selle koluga kaubitsevad pepsid daamid või siledate põskedega, roosade nägudega mustades pigimütsides taadikesed. Tänavanurgal on kohvik tubakasaaduste müügiga, sildi all "Suitsetav Peni"; külalisi lõbustab vana foksterrier, kes sitsib, äranäritud paberossipits hambus. Põiki üle tänava asub restoran "Henri ja Josephine". Josephine küpsetab savipotis meisterlikuIt ube, haneliha, vorsti. Henri laskub keldrist tooma toImunud viinapudelit või arvutab kiltkivist tahvlil, kui palju maksab tal lõuna; ta on muutumatult lõbus, naksutab keelt, kiidab roogi ja pakub kõigile oma lasnana laia kämmalt. Kõrval on kingsepatöökoda; kingsepp, kuigi ta on üle kuuekümne, laulab talIutades "peiararmastajast". Veelgi kaugemal tuleb lillekauplus: ülased, levkoid, astrid. Lilledega kaupleb kuivetanud siivas eideke; hommikul kirjutab ta uksele, missuguse pühaku nimepäev just juhtub olema. Kõnniteed on täis kritseldatud kriidiga: "põrgu" ja "paradiis" või "Itaalia" ja "Etioopia" - lapsed mängivad keksu. Hommikul lükkavad vurrulised kaubasellid...”jne