Aioolia maa

„Aioolia maa“ on Ilias Venezise teos, mis lähtub autori lapsepõlvekogemustest Väike-Aasias, sealsete kreeka kogukondade elust enne katastroofi, mis järgnes Türgi ja Kreeka vahelisele sõjale. Lugu liigub mälestuste ja meenutuste kaudu, põimides üksikisiku vaatepunkti kultuurilise ja ajaloolise taustaga. Tekstis on palju motiive, mis seostuvad ajas kaduma jäävate tavade ja elulaadidega. Kirjeldatud maailm avaneb peategelase, lapse pilgu läbi, mis muudab kujutatava eluviisi ja sündmused vahetuks, ent samas filtreerituks, jättes paljud aspektid selgitamata või alles hilisemas mõttes mõtestatavaks.

Teoses kirjeldatakse elu Aioolias kui ajas paiknevat kogukonda, kus inimesed elavad aastaaegade, tavade ja uskumuste rütmis. Lood ja tegelased ei koondu selgeks sündmusteahelaks, vaid moodustavad mälukildude kogumi, milles kajavad läbi nii ilu kui ärevus. Perekonna, külade ja kohaliku eluolu kujutamine ei ole pelgalt miljöö taasesitus, vaid viitab ka kadumisele — maailmale, mis ei püsi mitte ainult väliste sündmuste tõttu, vaid ka seetõttu, et see on seotud lapsepõlvega, millel on piiratud kestus. Peategelase tähelepanekud ja kogemused muutuvad märkamatult minevikuks, millest saab nii lohutuse kui igatsuse allikas.

„Aioolia maa“ ei keskendu pelgalt tragöödiale, vaid sellele, kuidas elu oma korduvuses ja rütmis loob tähendusi, mis ei sõltu suurest ajaloost. Tegelaste argipäev, nende kombed, töö ja uskumused saavad tähenduse mitte oma erilisuses, vaid just oma kestvuses. Nii kujuneb raamatust mälestus mitte ainult ühest ajast ja kohast, vaid ka elamise viisist, mida hoitakse meeles sõnade kaudu, mis ei püüa seletada, vaid jätta alles.