Gottfried Leibniz

Igor Narski monograafia „Gottfried Leibniz“ käsitleb 17. sajandi ühe silmapaistvama mõtleja elu ja ideid põhjalikult ning süstemaatiliselt. Raamat esitab Leibnizi filosoofilise, teadusliku ja poliitilise tegevuse laiahaardelise ülevaate, sidudes tema ideed valgustusajastu üldise mõtteloo ja ühiskondliku kontekstiga. Teoses avatakse tema panus loogikasse, metafüüsikasse, matemaatikasse, õigusteadusse ja diplomaatiasse, rõhutades eelkõige monadoloogia teooriat ning katseid luua üldine teaduslik ja loogiline keel. Narski püüab esitada Leibnizi ideid mitte ainult ajaloofilosoofilise huvi objektina, vaid näidata nende järjepidevust ja elujõulisust ka hilisemates mõttevooludes.

Erilist tähelepanu pööratakse Leibnizi arusaamale harmooniast ja optimaalsest maailmakorrast, tema ratsionalismile ning optimismile, mille kohaselt elame „parimas võimalikus maailmas“. Autor tutvustab ka Leibnizi panust diferentseeritud arvutuse arendamisse, tema paralleelselt Newtoniga tehtud avastusi ning pingelisi suhteid tolleaegsete teadlaste ja filosoofidega. Narski tekst on üles ehitatud nii, et see oleks arusaadav ka lugejale, kes ei tunne sügavuti varauusaegset filosoofiat, kuid sisaldab siiski piisavalt kontseptuaalset sügavust, et kõnetada ka filosoofiahuvilist spetsialisti. Analüüs on akadeemiline, kuid mitte kuiv, sidudes ideed eluoluliste seikadega.

Igor Narski (1923–2003) oli vene filosoof ja teadusloolane, kelle uurimistöö keskendus peamiselt loogika ja teadusliku maailmapildi arengule. Ta kirjutas mitmeid käsitlusi filosoofia ajaloost, olles tuntud eelkõige oma arusaadavuse ja süsteemsuse poolest. Tema teosed, sh käesolev Leibnizi-monograafia, on olulised sillad marksistliku filosoofia ja Lääne mõtteloo vahel, pakkudes sotsialistliku ajastu raamides dialoogivõimelist tõlgendust klassikalistest filosoofidest. Narski käsitluses on tunda püüdu tõsta esile teadmiste universaalsust ja teaduse rolli ühiskonna arengus, mis sobitus hästi ka tolle aja maailmavaatelisse raamistikku.