Eesti sõjaväe Pioneeripataljon

„Eesti sõjaväe Pioneeripataljon” on Igor Kopõtini ja Leho Lõhmuse koostatud uurimus, mis ilmus 2012. aastal kirjastuses Grenader. Teos käsitleb Pioneeripataljoni loomist, arengut ja tegevust alates selle moodustamisest 1924. aastal kuni Eesti iseseisvuse kaotamiseni 1940. aastal. Pataljon rajati Inseneripataljoni baasil ning selle põhiülesanne oli ajateenijate väljaõpe, inseneriväe reservi ettevalmistamine ja rahuaegse sõjaväe insenerialane toetamine. Raamat kirjeldab, kuidas väeosa kujunes Eesti kaitseväe tehniliselt arenenud ja hästi organiseeritud struktuuri osaks.

Autorid annavad ülevaate pataljoni struktuurist, väljaõppesüsteemist, varustusest ja tehnika arengust. Oluline koht on pühendatud pioneerivahendite täiustamisele ja uute töömeetodite kasutuselevõtule. Raamat jälgib väeosa arengut Eesti sõjaväe moderniseerimise kontekstis, tuues esile organisatsioonilised muudatused ja tehnilised saavutused. Teksti täiendavad arvukad fotod, tabelid ja diagrammid, mis avavad pataljoni eluolu ja tegevuse pildiliselt ning annavad lugejale hea visuaalse ettekujutuse uuritavast perioodist.

Igor Kopõtin (sündinud 1981) on sõjaajaloolane, kes on uurinud peamiselt Eesti sõjaväe ajalugu ja avaldanud mitmeid käsitlusi 20. sajandi militaarsetest teemadest. Leho Lõhmus (sündinud 1957) on ajaloolane ja publitsist, kelle töö on keskendunud Eesti sõja- ja kultuuriloole. Nende ühine teos „Eesti sõjaväe Pioneeripataljon” tugineb suuresti arhiivimaterjalidele ning on väärtuslik allikas nii sõjaajaloo uurijatele kui ka laiemale lugejaskonnale, kes tunneb huvi Eesti kaitseväe ajaloo vastu.