Poliitika kui depressioon ja enesetapp

Riivamisi või nagu psühhiaatrid ütleksid – kujuteldava planeerimise tasemel – on enesetapuprobleem mind huvitanud tegelikult juba aastaid. Ma mõtlen seda taset, kus enesetapp tundub küll õudsevõitu, aga ikkagi lapsiku mänguna (“vaat, kui ma nüüd ära suren, küll te siis veel nutate!”), on mõnikord ka sagedam uitmõte, aga ometi mitte miski, mis läheneks faasile, kui enesetappu hakatakse reaalselt ette valmistama. Läbikukkumised on sellel astmel juhuslikud, edu vajab liiga paljude faktorite soodast koostööd (alates teadmistest ja lõpetades võimalustega). Jutud salajasest pääsemissoovist on osalt jaburad, sest tegelikult on läbikukkunud enesetapp pindmisel tasemel koomiline, meenutades tšehhide Lipski ja Brodika lühifilmi kauboist, kes ei õnnestu end sellepärast üles puua, et kõik oksad, millest ta silmuse üle viskab, on madalad… Omanenese matusel viibimine oleks kahtlemata väga põnev, ent paraku mitte eriti tõenäoline perspektiiv (oh, kus alles ütleks täna neile, kes mu matustele tulemata jäid!).