Igor Vassiljevitš Kurtšatov

Igor Golovini monograafia „Igor Vassiljevitš Kurtšatov“ annab ülevaate ühe 20. sajandi olulisema nõukogude teadlase elust ja teaduslikust tegevusest. Raamatu keskmes on füüsik Kurtšatovi panus tuumauuringute ja nõukogude aatomiprogrammi arengusse. Lugejale tutvustatakse Kurtšatovi kujunemislugu, tema haridusteed ja esimesi töökogemusi, mille kaudu ta jõudis välja keeruliste fundamentaalsete füüsikaprobleemide uurimiseni. Autori käsitlus toob esile nii teadlase isikliku sihikindluse kui ka tema rolli kollektiivsete teadusprojektide eestvedajana.

Teose põhiosa keskendub Kurtšatovi juhtimisel toimunud töödele aatomienergia valdkonnas. Kirjeldatakse Nõukogude Liidu esimeste tuumareaktorite loomist, vesinikpommi arendamist ning teadusasutuste rajamist, mille kaudu loodi alus NSV Liidu iseseisvale tuumatehnoloogiale. Golovin ei piirdu vaid tehniliste saavutuste kirjeldamisega, vaid toob esile ka Kurtšatovi eetilisi seisukohti ja tema suhtumist teaduse rakendamise vastutusse. Eraldi käsitletakse tema tegevust teaduse ja riigivõimu piirialal, kus tuli tasakaalustada teaduslik vabadus ja poliitiline surve. Autor kasutab allikatena nii dokumentaalmaterjale kui ka kaasaegsete meenutusi, pakkudes seeläbi mitmetahulist portreed.

Igor Golovin oli füüsik ja teadusajaloolane, kes tegeles Nõukogude teaduse arengu dokumenteerimise ja populariseerimisega. Tema kirjutised ühendavad tehnilise täpsuse ja üldhariva stiili, võimaldades ligipääsu keerukatele teemadele ka laiemale lugejaskonnale. Monograafia Kurtšatovist sobitub Valguse kirjastuse traditsiooni, mille eesmärk oli tutvustada olulisi teadusfiguure ja nende töid nõukogude kultuuriruumi osana. Raamat ei kujuta Kurtšatovit üksnes teadlasena, vaid ka ühiskondliku mõtlejana, kelle elu oli tihedalt põimunud 20. sajandi teaduse ja poliitika ristumiskohtadega.