Viik kestab silmapilgu

Romaan „Viik kestab silmapilgu” asetub Teise maailmasõja aegsele Leedu juudi getole, kus elu ja surma üle otsustavad sageli absurdsed ning halastamatud juhused. Traagiline armastuslugu rullub lahti noore muusikaliselt andeka juudi poisi Tomase ja tema saatusekaaslaste kaudu. Lugeja viiakse keskkonda, kus iga päev võib olla viimane ning kus ainsaks pääseteed pakub sisemine väärikus ja inimsuhete haprus. Kuigi sündmused leiavad aset suletud ruumis – getos –, on autor osanud kujutada neid erilise sisepingega, mis ühendab ajaloolise traagika ja eksistentsiaalse draama.

Teose keskmes on hetk, mis määrab kogu tegelaste eksistentsi: Saksa ohvitseri juhuslik otsus, kas elada või surra. Selle üheainsa viivu ümber punub autor mitmetasandilise narratiivi, kus kõlavad korraga armastus, hirm, trots ja leppimatus. Mäng, milles tuleb valida elu ja kaotuse vahel, võtab metafoorse kuju malepartiina, mille reegleid dikteerib võõras jõud. Nii muutub ka Tomase enda saatuselugu justkui elavaks allegooriaks sellest, kui kergesti võib inimese elukaar murduda poliitilise ja ideoloogilise vägivalla surve all. Oma tiheda kompositsiooni ja sümbolistliku väljenduslaadiga nõuab romaan lugejalt keskendumist ning loob samal ajal tugeva emotsionaalse mõju.

Icchokas Meras (1934–2014) oli Leedu juudi päritolu kirjanik, kes elas üle holokausti ning kelle looming keskendubki sageli sellele kogemusele. Ta kirjutas nii leedu kui vene keeles, tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Merase keel on lakooniline, kuid laetud tähendusega, sageli poeetiline ja filmilik. „Viik kestab silmapilgu” on tema tuntuim romaan, millega ta tõusis rahvusvahelise tähelepanu alla. Meras elas hiljem Iisraelis, kus jätkas kirjutamist ning tegutses ka teadlasena. Tema looming jääb oluliseks sillaks Leedu ja juudi kultuurimälu vahel.