Hitleri viimane vandenõu

„Hitleri viimane vandenõu” on ajalooline dokumentaalteos, mis avab lugejale seni vähe käsitletud peatüki Teise maailmasõja lõpupäevadest. 1945. aasta kevadel, kui Saksamaa oli kaotamas sõda ja Kolmas Riik lagunemas, kavandas Adolf Hitler meeleheitlikku manöövrit: koguda kokku natside kõige väärtuslikumad vangid ja kasutada neid potentsiaalse vahetuskaubana liitlasriikidega. Vangide hulgas oli riigijuhte, sõjaväelasi, vastupanuvõitlejaid, vaimulikke ja poliitilisi vange, kellest paljud olid seotud 1944. aasta ebaõnnestunud atentaadiga Hitleri vastu. SS-il oli aga juhis – kui olukord muutub kontrollimatuks, tuleb kõik 139 vangi hukata.

Teoses jälgitakse seda dramaatilist plaani algusest kuni selle ootamatu ja imekombel õnnestunud pääseteemiseni. Autorid käsitlevad vangide transportimist, SS-ohvitseride kõhklusi ja erinevate jõudude vastandlikke huvisid, mis lõid ettearvamatu ja pidevalt muutuva olukorra. Loo keskmes on ka inimesed ise – vangid, nende isiklikud lood ja katsumused, mida nad läbi elasid. Tänu varem kasutamata allikatele ja intervjuudele suudavad autorid pakkuda detailse ja pingelise ülevaate sündmustest, mis sageli jäid sõja üldisema ajalookäsitluse varju.

Ian Sayer ja Jeremy Dronfield on autorid, kellel on ulatuslik kogemus ajaloo populariseerimisel läbi dokumenteeritud uurimistöö ja elulise jutustamisviisi. Sayer on tuntud kui natside majanduskuritegude uurija, Dronfield aga biograaf ja ajaloolane, kelle sulest on ilmunud mitmeid menukaid teoseid. „Hitleri viimane vandenõu” ühendab nende mõlema tugevused: põhjalik uurimistöö ja pingeline jutustamislaad loovad teose, mis on nii informatiivne kui ka emotsionaalselt haarav, tuues päevavalgele ühe II maailmasõja kõige ootamatuma ja vähem tuntud episoodi.