Peitusemäng

Romaan Peitusemäng algab ühelt pildilt, kus tühja maja põrandal lebab surnud narkomaan, kehast kahel pool põlevad küünlad ja seinal on viisnurkne kujund. Politsei peab seda esmalt tüüpiliseks üledoosiks, kuid uurija John Rebusele ei sobi pilt kokku lihtsa juhusliku surmaga. Ta hakkab kahtlustama lavastust ja otsib seoseid teiste juhtumitega, mis jäävad linna särava fassaadi ja igapäevase politseitöö varju. Nii kujuneb pealtnäha üksikust surmast uurimine, mis viib Rebuse eri linnaosade, baaride ja tagatubade kaudu võrgustike ning huvide sõlmpunkti, kus ohvriks ei lange ainult üks elu.

Teos seob kriminaalromaanile omase uurimiskäigu ja atmosfäärse linnaportree. Lugeja näeb Edinburghi korraga ametlike piltide ja turismibrošüüride tagant ning satub pragudesse, kuhu tavaliselt ei vaadata: sotsiaalse allakäigu, narkootikumikettide, poliitiliste ja äriliste kokkulepete halli alasse. Rebus liigub selles ruumis sisemise kompassi järgi, mis ei lange alati kokku ülemuste korralduste ja menetlusreeglitega. Tema kalduvus liiga palju juua ja muusikasse põgeneda ei ole pelk karakterivõte, vaid viis näidata, kuidas pika staažiga uurija püüab toime tulla piltidega, mida ta igapäevases töös nägema peab. Peitusemäng kasutab pealkirja tasandil korraga lapsepõlvemängu kujundit ja vihjet sellele, kuidas linna võimukoridorides midagi pidevalt varjatakse, nii et lugeja peab iga vihjet ja kõrvalepõiget tähelepanelikult jälgima.

Ian Rankin on šoti kriminaalkirjanik, kelle tuntuse aluseks on John Rebuse sari. Ta kasutab sageli sama linna, Edinburghi, nii tegevuspaiga kui tegelasena, näidates, kuidas ajalooline ja turistlik ruum põimub tänapäevase kuritegevuse ja poliitikaga. Tema proosa tugineb detailsete kirjelduste ja argise dialoogi koosmõjule, kus tähtsam kui šokk on järkjärguline pingekasv ja moraalne segadus. Peitusemäng kuulub tema loomingu keskmesse ja pakub tüüpilist kombinatsiooni halltoonides peategelasest, keerukast uurimisest ja küsimusest, kui palju võib tõe nimel reegleid painutada. Lugeja jaoks tähendab see aeglast, kuid tasu pakkuvat uurimist, kus iga tükk leiab koha alles siis, kui pilt on peaaegu täielik.