Naistejuuksur

I. Grekova romaan „Naistejuuksur“ („Женский парикмахер“) on nõukogudeaegse proosa tundliku ja realistliku suunitlusega teos, mis keskendub argielu varjatud draamadele, peamiselt läbi naiste vaatenurga. Romaani keskmes on provintsi väikelinna juuksurisalong – koht, kus põimuvad erinevate naiste elulood, unistused ja igapäevased mured. Juuksur ei ole siin lihtsalt ametimees, vaid tähelepanelik kuulaja ja peegeldaja, kelle juures naised saavad lühikeseks ajaks jätta selja taha oma rollid abikaasa, ema või töötajana. Läbi väikeste hetkede ja vestluste joonistub välja ajastu sotsiaalne ja psühholoogiline kontekst – nõukogude igapäev, kus kõik on justkui korras, ent ometi täis vaikseid pingeid ja igatsusi.

Teos ei keskendu suurejoonelistele sündmustele, vaid pigem väikestele sisemistele muutustele ja tähenduslikele detailidele. Dialoogide ja vaatluste kaudu avaneb mitmekihiline pilt sellest, kuidas naised elavad, kohanevad ja säilitavad oma väärikuse keset piiranguid. I. Grekova oskab väikese ruumi ja lihtsa süžee abil näidata suurt – olgu selleks igatsus isikliku vabaduse järele, vaikne mäss arginõudmiste vastu või hell, sõnatu solidaarsus. Romaani keelekasutus on täpne, emotsioonid vaoshoitud, ent mõjuvad, luues realistliku, kuid poeetilise kujutluse inimsuhetest ja elujõust naiselikus vaates.

I. Grekova, kodanikunimega Elena Sergejevna Ventsel (1907–2002), oli vene matemaatik ja kirjanik, kelle proosalooming keskendus sageli haritud naiste sisemaailmale ning nende kohale ühiskonnas. Tema kirjutamislaadi iseloomustab analüütilisus ja empaatiline täpsus, mis tuleneb ilmselt tema teadlasetaustast. „Naistejuuksur“ kuulub tema varasema loominguperioodi hulka ja on üks neist tekstidest, mis tõi talle tuntuse eelkõige kui tundliku, ent terase pilguga sotsiaalsete suhete vaatleja. Eesti keeles ilmus romaan 1964. aastal, aidates tuua nõukogude kirjandusse rohkem intiimset ja vahetut naisvaadet.