Teed ja kohtumised

„Teed ja kohtumised” on Hugo von Hofmannsthali novellikogumik, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas 1974. aastal. Kogu on eestindanud Ain Kaalep, kes on oma saatesõnas rõhutanud autori loomingu poeetilist ja muusikalist alget. Teoses kõlab kujundina „Roosikavaleri” valss, mis on kui mälestus möödunust ja kaotsiläinust, mille ilu jääb siiski püsima lugeja teadvusse. Raamatus on koondatud mitmeid novelle, mis pärinevad autori erinevatest loomeperioodidest ja avavad tema esteetilist ning filosoofilist maailmapilti.

Kogumiku tuumaks on novellid, mille ideed said alguse Hofmannsthali teenistuses ratsaväeohvitserina. „672. öö muinasjutt” on neist esimene, millele järgnesid „Ratsameheloo” ja „Marssal de Bassompierre’i elamus”. Kahe viimase taustaks on ajaloolised sündmused ja mälestused: Itaalia revolutsiooniline liikumine 1848. aastal ning prantsuse marssali Bassompierre’i päevikukatked. Erilise tähenduse omandab aga Viini-aineline „Lucidor”, kirjutatud 1910. aastal, kus linna atmosfäär ja inimeste siseilma peegeldused põimuvad omapärasel viisil.

Hugo von Hofmannsthal (1874–1929) oli Austria poeet, näitekirjanik ja libretist, kes kuulub Viini modernismi ja saksa keeleruumi kultuuriloo oluliste kujude hulka. Tema loomingu teemad liiguvad esteetika, inimkogemuse ja ajaloofilosoofia piirimail. Hofmannsthal lõi koostöös heliloojaga Richard Strauss mitmeid oopereid, sealhulgas „Roosikavaler”, mis on jäänud püsivalt maailma muusikateatrilavale. Lisaks oli ta esseist, kes seadis kahtluse alla sõna ja väljenduse piirid, kujundades nii 20. sajandi alguse Euroopa vaimuelu üheks mõjukamaks mõtlejaks ja kunstnikuks.