Ajutine elu

Hugo Vaheri romaan „Ajutine elu“ on lugu mehest, kes on kaotanud oma koha maailmas ja püüab leida uut alust eksistentsile, mille tähendus on hakanud hajuma. Peategelane, endine ajakirjanik, on töö ja elurutiinide kadumise järel jäänud seisundisse, kus argipäevane elu tundub olevat katkenud, kuid uut sihti pole veel silmapiiril. Ta triivib ühest hetkest teise, olles samal ajal vaatleja ja osaline, meenutades, küsitledes ja hinnates iseennast ning teisi inimesi oma ümber. Romaanis põimuvad sotsiaalne äng ja vaimne irdumine, isiklikud kaotused ja üldisem küsimus kuuluvusest.

„Ajutine elu“ ei kulge klassikalise süžeega, vaid on pigem killustatud lugu, mille läbivaks jooneks on ekslemine nii linnamaastikul kui inimese sisemaailmas. Peategelane kohtab mitmesuguseid inimesi – juhututtavaid, varasema elu fragmente –, kes kõik toovad endaga kaasa kas tükikese minevikku või peegelduse võimalikust tulevikust. Vaher kujutab ühiskonda, kus inimesed püüavad elada edasi katkiste mustrite järgi, lootes, et küllap kõik laheneb. Romaani keelekasutus on napp, kohati vaoshoitud, ent täpne ja tabav, rõhutades peategelase võõrandumist ja tunnetuslikku segadust.

Hugo Vaher on mitmekülgne eesti kirjanik, kelle looming hõlmab nii krimi- kui ilukirjandust. „Ajutine elu“ kuulub tema tõsisemate ja sisekaemuslikumate teoste hulka, olles ühtaegu ühiskonnakriitiline ja isiklikult pihtimuslik. Romaan ei paku kiireid lahendusi ega traagilise pöördega kulminatsiooni, vaid jätab lugeja kaasa mõtlema – mis saab siis, kui elu, nagu me seda tunneme, järsku katkeb? Teos sobib lugejale, kes otsib kirjandusest eksistentsiaalseid küsimusi, inimlikku haprust ja vaoshoitud, ent mõjusat väljenduslaadi.