Viimne eurooplane

„Viimne eurooplane” on Hugo Raudsepa romaan, mis ilmus 1983. aastal, aastaid pärast autori surma. Tegemist on satiirilise ja iroonilise teosega, milles väljendub Raudsepa vaimukas ja terav pilk eesti kultuurielule ning intelligentsi sisemistele vastuoludele 1930. aastate lõpul. Romaani keskmes on vaimuaristokraatlik peategelane, kelle suvine puhkus kujuneb armuseikluste ja arutluste kaudu kaudseks portreeks ühiskonnast, mis on kaotanud sisemise selguse ja seisab ajaloolise murdepunkti lävel.

Teos on üles ehitatud rohkele dialoogile ja aforistlikele mõtisklustele, kus tegelaste vestlused peegeldavad nende erinevaid maailmavaateid ja kultuurilisi hoiakuid. Romaani keelekasutus on terav, irooniaga laetud, ning selle sihiks on ennekõike mõtlemise ja väärtuste pinnalt kommenteerida omaaegset vaimset seisundit. Tegevustik ise jääb nappideks, pigem luuakse atmosfäär – väline liikumatus toetab sisemisi pingeid, mis väljenduvad arutlustes kunsti, moraali ja rahvusliku olemuse üle.

Hugo Raudsepp (1883–1952) oli eesti näitekirjanik, prosaist ja ajakirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi esimesel poolel silmapaistvamaks satiirikuks eesti kirjanduses. Tuntuks sai ta ennekõike oma näidenditega, kuid tema loomingusse kuulub ka novelle ja romaane. „Viimne eurooplane” esindab tema hilisemat, küpsemat perioodi, milles ühiskonnakriitika on ühendatud kultuurilise tundlikkuse ja keelelise täpsusega. Romaan on väärtuslik kui ajastupeegeldus ning ka kui autori vaimse testamendi laadne teos, milles väljendub mure kultuuri, inimese ja Euroopa tuleviku pärast.