Vanad kased

Luulekogu „Vanad kased“ koondab Hugo Angervaksa looduslähedast ja vaikset tähelepanelikkust väljendavat lüürikat, milles põimuvad loodusmotiivid ning inimese sisemaailma kajastused. Teose pealkiri viitab samasugusele vaiksele kestmisele ja ajaga leppimisele, mida kased sümboliseerivad — nad seisavad kindlalt, ent vaikselt muutuvas ajas, jälgivad elu voolamist ning talletavad iga aastaringi vaevumärgatavaid nüansse. Angervaks kasutab looduspilte mitte pelgalt taustana, vaid kui mõtiskluste ja tunnetuse kandjaid, pannes puude, pilvede ja maastike kaudu kõnelema inimliku igatsuse ja rahu otsimise.

Paljud luuletused selles kogumikus on üles ehitatud lihtsate, ent täpselt valitud kujundite najale. Need ei püüa kõnetada suurte sõnade ega dramaatiliste vastandustega, vaid hoopis vaikuse, kerguse ja mõtliku vaatlemisega. Kogu hoiak on introspektiivne, aga mitte isoleeriv — lugeja tunnetab, et ta pole selles vaatlemises üksi. Mitmel pool kerkivad esile elu ringkäigu teemad, aastaaegade kordumine ja sellega seotud sisemised seisundid. „Vanad kased“ ei paku valmis vastuseid, vaid kutsub jääma hetkeks paigale, kuulama ja märkama, kuidas aeg liigub ja mida ta endaga toob.

Hugo Angervaks (1903–1972) kuulus nende autorite hulka, kelle looming jäi sageli varju suuremate nimede kõrval, kuid kelle tekstid kannavad endas vaoshoitud, ent püsivat väärtust. Tema luule on tihti seotud paigatruudusega, looduse rütmi mõistmisega ja tagasihoidliku maailmatunnetusega, kus emotsioon ei paisu välja, vaid kumab tasapisi. „Vanad kased“ on ehe näide Angervaksa oskusest jääda vaikseks tunnistajaks, kelle luule ei otsi tähelepanu, vaid lähedust looduse ja inimese vahel.