Hiline rändaja. Luuletused ja poeem

Hugo Angervaksa kogu „Hiline rändaja. Luuletused ja poeem“ koondab endasse autori küpsemasse loomeperioodi kuuluvat poeetilist ainest, milles domineerivad tagasivaatav pilk, eksistentsiaalne mõtisklus ja elu lõppjaamadega seotud meeleolud. Pealkiri „Hiline rändaja“ viitab juba iseenesest liikumisele ajas ja ruumis, ent ennekõike sisemisele teekonnale, mida autor käsitleb läbi eluõhtu vaatepunkti. Luuletustes peegelduvad rännaku motiivid: aeglane kaugenemine noorusest, mälu heitlikkus, looduse muutumine ning sisemine soov jõuda mõistmise ja leppimiseni. Angervaksa kujundikeel on vaikne ja mõtlik, pigem vihjav kui otsene, pakkudes lugejale võimaluse tekstidesse süveneda ja ise järeldusi teha.

Valimikus leiduv poeem kujutab endast laiemat narratiivset kaarta, milles autor seob isikliku ajaloolise ja kultuurilise mäluga. Poeeemiline vorm võimaldab tal ühendada mõtisklusi ja kirjeldusi, liites lüürilise subjekti hääle ühiskondlike kogemuste ja kollektiivse saatusega. Sõjajärgne aeg, maaelu muutumine, inimese suhe loodusega – need teemad joonistuvad esile ilma et autor neid üleliia rõhutaks. Suur osa tekstidest on suunatud vaatlemisele ja vaiksele tõdemisele, et elu koosneb möödumisest, igatsusest ja harvadest selgusehetkedest. Samas ei kao luuletustest kunagi täielikult usk inimeseks olemise väärikusse ja keele jõusse mõtestada seda, mis möödub.

Hugo Angervaks (1911–1987) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingus peegeldub sügav huvi inimese sisemaailma, ajaloo ja looduse vastu. Ta kuulus 1930. aastate nooremasse kirjanikepõlvkonda, ent tema selge ja vaoshoitud stiil jäi sageli eristuvaks kaasaegsete modernistlikumast käsitlusest. Angervaks töötas ka toimetajana ning tõlkis saksa ja vene keelest, olles olulisel määral seotud eesti kultuurivälja kujundamisega ka mittekirjanikuna. Tema luule on jäänud rahulikuks ja ajatuks hääleks, mis otsib sügavamat tähendust tavapärase ja mööduva keskel.