Karedad lood

Ma armastan põhjamaad tema talve pärast. Suvi on nagu suvi ikka ja kevad - see on vaid lühike kirelahvang ja mõnikord teda polegi, aga talv! Talv on meie laiusel pime ja hall, tuim ja unine. Ta ei tule sulle kallale nagu seal päris üleval põhjas ega ähvarda sind surmaga, kui oled nõrk. Ta on ise hall ja teeb su halliks.
Seepärast ma armastangi meie põhjamaa talve. Hallid inimesed ja nende hallid toimetused ei torka siis nii silma ja ma ise sul on kah selle halli taustaga niivõrd ühte, et mind peaaegu ei olegi. Vahel, kui ma mõttesse jään, nii päris üksi omaette, ning toas on juba videvik, hakkan oma eksisteerimises tõsiselt kahtlema. Siis ma kujutlen end sulavat halli valgusesse ja selles hajuvat. Siis meenuvad mulle mu kunagised filosoofiaõpingud ja ma võin täiesti vabalt kujutella, et materiaalset mind ei olegi, on vaid bukett aistinguid, mis on maailmaga ühendatud kogemuste läbi. Mis maailm see on või kust pärinevad kogemused, seda me ei tea. See kõik võib olla vaid üks suur fiktsioon, hall veel pealegi.
Kõigele vaatamata tuleb minulgi iga päev minna tööle. Me oleme naisega oma hommikukohvi joonud, ta on juba läinud, minul on veel natuke aega. Istun pesusametist kraega hommikukuue väel, mis on rohkem hall kui pruun, kirjutuslaua taha ja lehitsen läbi tänaste loengute konspektid. Täna tuleb mul pidada vaid kaks loengut, täna on laupäev. Siis olen vaba ja tulen koju tagasi oma sektsioonmööbli keskele.