Roheline org

Armeenia kirjaniku Hrant Mathevosjani jutustuses „Roheline org“ avaneb elu suletud mägikülas, kus looduse rütmid, kogukondlikud suhted ja isiklikud püüdlused on lahutamatult läbi põimunud. Loo keskmes on noor mees, kes seisab oma elu lävel, tajudes teravalt nii elu ilu kui ka ängistavat ahtust. Orgu ümbritsevad mäed ja rohelus ei tähista üksnes füüsilist ruumi, vaid kannavad endas sümboolset tähendust – nad kehastavad nii varju kui ka võimalust. Peategelase jaoks on küla samal ajal kodu ja piir, koht, kust ta igatseb lahkuda, ent mida ta ei suuda unustada.

Mathevosjan kujutab argist elu sügava sisemise lüürikaga. Tema proosas põimuvad lihtsad tegevused ja terased tähelepanekud, mis loovad kujundlikult tiheda atmosfääri. Jutustuse struktuur on rahulik, melanhoolne ja meditatiivne. Autori tähelepanu keskmes on noore inimese sisemine teekond, tema suhted vanematega, küla vanade meestega ja eriti loodusega, mis ei ole pelgalt taust, vaid peategelase mõtlemise ja tundmise osaline. Tegelaste dialoogid on nappide sõnadega, ent tihedad sisekaemustest, vihjetest ja mõttelistest pingetest, mis viitavad põlvkondade vahelistesse vastuoludesse ja muutuste vältimatusse paratamatusse.

Hrant Mathevosjan (1935–2002) oli üks Armeenia nüüdisproosa olulisi uuendajaid, kelle loomingus sulanduvad sotsiaalne täpsus, poeetiline kujundlikkus ja sügav side rahvakultuuriga. Ta kasvas üles Armeenia põhjaosas, kus mägikülade elu kujundas tema maailmatunnetust. Mathevosjani tekstid on sageli vaiksed ja tundlikud, keskendudes väikese inimese elule, tema sisemaailma vastuoludele ning identiteedi otsingule. „Roheline org“ on ehe näide tema kirjutamisviisist, mis ühendab tagasihoidliku kujutluslaadi eksistentsiaalse sügavusega.