Lühipalad. Kirjanduskriitilised artiklid. Valitud kirjad
Lühipalad. Kirjanduskriitilised artiklid. Valitud kirjad
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1962
- 707 lk | Kõvakaaneline | 145 x 210 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Kogumik „Lühipalad. Kirjanduskriitilised artiklid. Valitud kirjad“ koondab Honoré de Balzaci loomingulise pärandi vähem tuntud, ent sisukalt kõneka osa. Valimikus leiduvad novellid ja lühipalad heidavad valgust tema romaanidele eelnenud kujunemisteele, paljastades nii stiililisi otsinguid kui ka motiivide esiletõusu, mis hiljem kujundasid „Inimlikku komöödiat“. Neis varasemates tekstides on tunda nii romantismi mõju kui ka realismi suunas liikumist. Käsitletavad teemad ulatuvad argisest sentimentaalsuseni, alates väikekodanlikest intriigidest kuni üksikisiku sisemise võitluse kujutamiseni, ning tekstidest kumab läbi Balzacile omane terav ühiskondlik tähelepanekuvõime.
Kriitilistes artiklites avab Balzac oma arusaamu kirjanduse ülesannetest ja vormivõimalustest. Need kirjutised, mis sageli ilmusid ajakirjanduses või kui eessõnad teistele teostele, moodustavad tema esteetilise mõtlemise selgroo. Ta arutleb kirjanduse mõju, realistliku kujutamisviisi ja kirjanduse rolli üle ühiskonna peegeldajana. Mõned artiklid on poleemilised, reageerides oma aja kriitikale ja kaitstes autoriõigusi või kunstilise isikupära tähtsust. Läbi nende tekstide ilmneb Balzac mitte ainult kirjanikuna, vaid ka kirgliku kultuuriteoreetiku ja oma loomingu eest seisva mõtlejana.
Honoré de Balzac (1799–1850) oli prantsuse kirjanik ja realismi teerajaja. Tema ulatuslik looming, mis koondub „Inimliku komöödia“ pealkirja alla, kujutab mitmekihilist ja detailset pilti 19. sajandi Prantsusmaa ühiskonnast. Lisaks romaanidele kirjutas ta esseid, kirjanduskriitikat ja kirju, milles kajastub tema töömeetodite täpsus ja elutunnetuse teravus. Käesolev kogumik annab võimaluse näha Balzaci autoriportreed laiemalt – mitte ainult kui suureproosalist romaanimeistrit, vaid ka kui mõtlejat, kel oli selge visioon kirjanduse rollist ja vastutusest oma ajas.
