Kurtisaanide hiilgus ja viletsus

Honoré de Balzaci romaan „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus” kuulub tema mahukasse ja mitmekihilisse romaanitsüklisse „Inimlik komöödia”, kus autor kujutab detailitäpselt 19. sajandi Prantsusmaa ühiskonda. Teose keskmes on kurtisaanid, kelle kaudu Balzac valgustab moraalse ja sotsiaalse allakäigu erinevaid astmeid. Nende elu on näiliselt kütkestav, täis luksust, mõjuvõimu ja lähedust võimukandjatega, kuid see hiilgus on kergesti varisev, sest selle taga peitub üksildus, haavatavus ja pidev sõltuvus meestest, keda nad ühtaegu nii ära kasutavad kui ka kelle poolt ära kasutatakse.

Romaani tegevus kulgeb mitme tegelaskuju liinil, millest olulisim on Vautrin, salapärane ja manipuleeriv tegelane, kelle ambitsioonid ulatuvad kõrgematesse võimustruktuuridesse. Tema kõrval kerkivad esile noored mehed, kelle idealism ja armastus põrkuvad vastu ühiskonna küünilist tegelikkust. Samuti joonistuvad välja erinevad naistegelased, keda Balzac ei kujuta mitte pelgalt ohvritena, vaid kui aktiivseid ja nutikaid mängijaid oma saatuse kujundamisel. Romaan seob endas nii psühholoogilise draama kui ka kriminaalse intriigi jooni, avades armastuse, raha ja sotsiaalse staatuse keerulisi suhteid läbi karakterite valikute ja saatuste.

Honoré de Balzac (1799–1850) oli prantsuse kirjanik ja realismi üks rajajaid, kelle loominguline pärand mõjutas sügavalt Euroopa kirjandust. Tema suurprojekt „Inimlik komöödia” hõlmab üle üheksakümne teose, milles ta taotles terve ühiskondliku panoraami loomist. Balzac oli erakordselt tähelepanelik detailide ja karakterite iseloomustamise osas ning tema tööd paistavad silma täpselt jälgitud sotsiaalsete mehhanismide kujutamise poolest. „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus” on üks näiteid tema oskusest siduda moraalne analüüs dramaatilise ja haarava jutustusega.