Isa Goriot

„Isa Goriot” on Honoré de Balzaci realistlik romaan, mida peetakse üheks tema loomingu olulisemaks osaks ja prantsuse kirjandusklassika nurgakiviks. Teos räägib vanast endisest makaronivabrikandist Goriot’st, kes elab Pariisis odavas pansionaadis. Tema elu keskmes on kaks tütart, kelle nimel ta on valmis loobuma kõigest – varandusest, eneseväärikusest ja lõpuks ka tervisest. Loo traagika peitubki selles, et isa piiritut armastust kasutatakse küüniliselt ära, samas kui tütarde tänulikkust ei ole kusagil näha. Balzac näitab, kuidas rahalised ja sotsiaalsed suhted määravad inimeste käitumise, jättes sageli kõrvale inimlikud väärtused.

Romaani tegevus toimub Pariisis 19. sajandi alguses, kus ühes pansionaadis kohtuvad väga erineva taustaga inimesed. Nende hulgas on noor provintsist pärit tudeng Eugène de Rastignac, kellest saab Goriot’ tütarde ja kõrgseltskonna elu tunnistaja ning lõpuks osa sellest. Teoses põimuvad isiklikud suhted ja laiem ühiskondlik pilt: rahaiha, staatusejanus intriigid ja moraali allakäik. Balzac annab detailse ja realistliku pildi oma aja Pariisist, kus inimeste saatused määrati sageli sünnipära ja varanduse järgi. „Isa Goriot” on ühtaegu traagiline perekonnalugu ja terav ühiskonnakriitika.

Honoré de Balzac (1799–1850) oli prantsuse kirjanik, kelle mahukas romaanitsükkel „Inimkomöödia” kujutab prantsuse ühiskonda restaureerimis- ja juulimonarhia ajastul. Ta on tuntud kui klassikalise realismi suurmeister, kelle loomingus kohtuvad täpsed ühiskondlikud kirjeldused, psühholoogiline sügavus ja keerukad tegelaskujud. „Isa Goriot” (1834–1835) on üks tema tuntuimaid teoseid, mida peetakse „Inimkomöödia” keskseks romaaniks. Balzaci pärand ulatub kaugelt oma ajastust välja, mõjutades hilisemaid kirjanikke ja kujundades arusaama realistliku romaani võimalustest.