Inimlik komöödia. Stseenid Pariisi elust

Honoré de Balzaci „Inimliku komöödia“ tsüklisse kuuluv köide „Stseenid Pariisi elust: Vaesed sugulased“ koondab kaks romaani – „Nõbu Bette“ ja „Nõbu Pons“ –, mis kuuluvad tema hilisemasse loominguperioodi ja keskenduvad sotsiaalsete suhete, kirete ja rahaliste huvide ristumistele 19. sajandi Pariisis. Mõlemas loos on keskmes vanemaealised sugulased, kelle madal päritolu ja solvatud uhkus toovad kaasa traagilisi arenguid, paljastades kõrgema seltskonna silmakirjalikkuse ning isikliku au ja armastuse vastuolu ühiskondlike huvidega.

„Nõbu Bette“ portreteerib alandatud ja kättemaksuhimulist naist, kelle sisemine kibestumine kujuneb lammutavaks jõuks kogu teda ümbritsevale perekonnale. Tema hoolikalt plaanitud manipulatsioonid viivad Läö Hulot' perekonna allakäiguni ning romaanis kerkib esile küsimus lojaalsusest, armukadedusest ja klassiteadvusest. „Nõbu Pons“ seevastu käsitleb kunstikoguja ja muusiku Ponsi saatust, kelle lihtsameelsust ja elutruudust kasutavad ära tema omakasu peal väljas olevad tuttavad. Mõlemas loos põimib Balzac detailitäpse ühiskonnakirjelduse ning psühholoogiliselt nüansirikka karakteriarenduse, mille kaudu ta dokumenteerib oma aja Prantsuse elu mitmekihilisust.

Honoré de Balzac (1799–1850) oli prantsuse realismi üks olulisemaid esindajaid, kelle suurprojektiks kujunes „Inimlik komöödia“ – mitmesajast romaanist ja novellist koosnev kirjanduslik universum, mis kaardistab Prantsusmaa ühiskondlikke kihistusi ja inimsuhete dünaamikat restaureerimis- ja juulimonarhia perioodil. Tema terav pilk detailide suhtes ning psühholoogilise süvitsi mineku oskus tegid temast eeskuju nii hilisematele realistidele kui ka modernistidele. Balzac ei kujuta oma tegelasi üksnes sotsiaalsete tüüpide, vaid ka eksistentsiaalsete valikute kandjatena, mistõttu tema looming säilitab oma tähenduslikkuse ka kaasaegses lugemiskultuuris.