Inimlik komöödia. Kurtisaanide hiilgus ja viletsus

Romaan Kurtisaanide hiilgus ja viletsus kuulub Balzaci Inimliku komöödia Pariisi elu stseenide hulka ning jätkab Illusioonide kadu peategelase Lucien de Rubempré lugu. Noor poeet on Pariisi kõrgseltskonda pürgides teinud lepingu salapärase abbé Carlos Herrera ehk Vautriniga, kes lubab talle edu, kui Lucien loobub iseseisvast otsustusõigusest. Nende plaanid põimuvad kurtisaan Esther van Gobsecki saatusega, kellest saab ühtaegu Lucieni armastatu ja vahend, kelle abil püüab Vautrin pankur Nucingeni kinnisideed rahaks pöörata. Teos jälgib sammhaaval skeemi, mille eesmärk on muuta armastus kapitaliks ja osta Lucienile ligipääs vana aadliperekonna ning unistatud nime juurde.

Kurtisaanide hiilgus ja viletsus on ühtaegu kuritegeliku allmaailma ja poolametliku politseiaparaadi vastasseisu lugu. Vautrini juhitud seltskond liigub hotellide, varjatud korterite ja laenukontorite vahel, samal ajal kui uurijad, nuhid ja kohtunikud püüavad tõestada seoseid enesetappude, rahaliikumise ja varjatud sidemete vahel. Iga tegelane on seotud võlanõuete, kompromiteerivate kirjade või perekondliku au kaudu, nii et ühe inimese kukkumine tõmbab kaasa terve võrgustiku. Romaan näitab, kuidas prostitutsioon, finantsoperatsioonid ja poliitilised sidemed on sama süsteemi eri palged ning kuidas kurtisaanide “hiilgus” peidab endas vaesust, sundi ja hävingut. Lõpuks lagunevad nii Vautrini konstruktsioon kui Lucieni illusioonid, kuid süsteem, mis neid sünnitas, jääb kestma.

Honoré de Balzac oli 19. sajandi prantsuse realismi üks keskseid loojaid, kelle Inimlik komöödia püüab kujutada terve ajastu ühiskonda ühtse kirjandusliku maailmana. Ta kasutas sama tegelaskonda eri romaanides, et näidata, kuidas raha, seisus ja isiklikud kired ristuvad Pariisi salongides, kohtusaalides ja tagatubades. Balzacil oli kogemus nii advokaadibüroos kui kirjastamises, mis andis talle vahetu teadmise võlakoormast, pankrotist ja sotsiaalsest sõltuvusest; need teemad on selgelt kohal ka Kurtisaanide hiilguses ja viletsuses. Tema loomingus põimuvad täpne olustikukirjeldus, majanduslike seaduspärasuste tähelepanek ja psühholoogiline analüüs, nii et romaan ei räägi ainult üksikutest saatusest, vaid ka ühiskonnast, mis neid paratusteks muudab.