Antsakad lood

Honoré de Balzaci „Antsakad lood” on kogumik novelle, mis esindavad autori loomingus haruldasemat, ent väga omanäolist žanrivalikut – mahlakat, rahvalikku ja sageli lausa frivoolsusesse kalduvat humoorikat jutustamist. Need lood erinevad märgatavalt Balzaci realistlikust ja ühiskonnakriitilisest „Inimlikust komöödiast”, olles kirjutatud vanaaegses pastiššilikus stiilis, mis meenutab 15.–16. sajandi keelekasutust ja vormi. Jutud kujutavad inimest tema himudes, pahedes ja nõrkustes, kus kavalus ja kehalisus on sageli au sees ning moraali piirid paindlikud. Tegelasteks on talupojad, mungad, preestrid ja linnakodanikud, kelle kaudu autor käsitleb nii armuasju, reetmisi kui ka sotsiaalset iroonilist mängu.

Teose toon on mänguline ja keeleliselt rikkalik – Balzac kasutab teadlikult arhailist keelt, sõnamänge ja ladina keele segamisi, et luua paroodilist ning omalaadselt keskaegset meeleolu. Lood ise on sageli struktureeritud anekdoodi või suulise pärimuse vormis, sisaldades ootamatuid pöördeid, üleannetud seiku ja seksuaalse alatooniga nalju, mis võivad tänapäeva lugejat nii üllatada kui ka lõbustada. Selles vabas ja vabameelses stiilis on tunda nii rahvakultuuri mõjusid kui ka autori soovi kõrvale astuda oma tavapärasest realismist, et proovida midagi temaatiliselt vallatumat ja vormiliselt eksperimentaalsemat.

Honoré de Balzac (1799–1850) on üks 19. sajandi prantsuse kirjanduse suurkujusid, kelle loomingut iseloomustab süvapsühholoogiline karakteriloome ja ühiskondlikult läbivalgustatud maailm. „Antsakad lood” näitavad Balzaci teist palet – autori huumorimeelt, keelelist mängulisust ja rõõmu jutustamisest väljaspool rangeid realistlikke piiranguid. Kuigi need lood on kirjutatud kirjanduslikuks meelelahutuseks ja mänguks, leidub neis siiski läbivaid teemasid nagu võim, iha ja inimese kaval loomus, mis seovad need laiemalt Balzaci maailmatunnetuse ja kirjandusliku pärandiga.