Ilias

„Ilias” on Kreeka kirjanduse vanim tervikuna säilinud suurteos, mille tegevus viib lugeja Trooja sõja kümnendasse aastasse. Teos algab Achilleuse ja Agamemnoni omavahelise tüli kirjeldusest ning toob esile Achilleuse viha, mis määrab suure osa sündmustest. Lugeja kohtub nii ahhaialaste kui ka troojalaste kangelastega, nende saatused põimuvad lahingute ja jumalate sekkumiste kaudu. Sõja põhjuseks on Helena röövimine, kuid eepos ei kirjelda mitte kogu sõda, vaid keskendub ühele ajavahemikule ja näitab kangelaste saatust traagilises valguses.

Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandes on eepos esitatud August Annisti tõlkes, mis toob esile nii luuleline vormi ilu kui ka sisulise täpsuse. Kujunduse autor on Paul Luhtein, kes andis raamatule visuaalse ilme, mis toetas poeemi väärikat sisu. Teoses põimuvad muistendite ainestik ja tegelased, kelle nimed ja lood on olnud osa Euroopa kultuurimälust sajandeid. Selles näeb lugeja nii sõja põhjusi, kangelaste au ja hävingut kui ka inimlikke tundeid, mis teevad eeposest ajatu lugemiselamuse.

Homeros, kelle nimega on „Ilias” ja „Odüsseia” seotud, jääb antiikmaailma üheks suurimaks mõistatuseks. Tema elu ja isiku kohta puuduvad kindlad andmed, kuid arvatakse, et ta võis elada 8.–7. sajandil eKr. Suuline traditsioon, millel eeposed põhinevad, kandus edasi põlvkondade kaupa, enne kui need kirja pandi. Homeros on seega rohkem kui üksik autor – ta on tervet kultuurilist pärandit koondav kuju, kelle loomingust sai alus hilisemale Euroopa kirjandusele ja mõtteloole.