Doktor Glas

Rootsi kirjaniku Hjalmar Söderbergi romaan „Doktor Glas“ on sisekaemuslik päevikuvormis jutustus moraalist, üksindusest ja keelatud ihalustest. Teose minategelane, Stockholmi arst doktor Glas, peab päevikut, milles ta analüüsib oma tundeid ja mõtteid, asetades ausalt kirja nii eetilised dilemmad kui ka isiklikud ihad. Loo keskmes on tema süvenev kinnisidee noore ja õnnetus abielus oleva naise, Helga Gregoriuse, vastu, kelle mees, austamata oma abikaasa tundeid, nõuab temalt abielulisi kohustusi. Doktor Glas asub kõhklevalt kaaluma võimalust meest tema naise päästmiseks kõrvaldada, sattudes nii eetilise piiri ja enesekeskse õigustuse ristteele.

Romaan, mis ilmus esmakordselt 1905. aastal, tõi kaasa tugeva vastukaja, kuna käsitles tollases ühiskonnas tabuks peetud teemasid – abielusundust, eutanaasiat, üksindust ja Jumala vaikimist. Söderberg ei anna oma peategelasele moraalset hinnangut, vaid lubab lugejal jälgida tema kõhklusi, eneseõigustusi ja valikuid peaaegu klaasise läbipaistvusega. Teose eriline atmosfäär tekib just päevikuformaadist, mis annab vahetu ligipääsu mõttemaailma, kus tegelikkus ja soovmõtlemine põimuvad. Söderberg oskab sõnastada peenelt inimese sisemisi vastuolusid, näidates, kui õhukesed on piirid eetika ja soovi, kaastunde ja egoismi vahel.

Hjalmar Söderberg (1869–1941) oli üks 20. sajandi alguse silmapaistvamaid Rootsi proosakirjanikke ja esseiste. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline sügavus, iroonia ning modernistlik eneseteadvus. Söderberg pidas oluliseks tõe ja individuaalse aususe otsimist ning tema tegelased seisavad sageli silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, millele pole üheseid vastuseid. „Doktor Glas“ on tema tuntuim ja mõjukaim teos, mille läbivaks küsimuseks jääb: kui palju võib inimene sekkuda teise saatuse kujundamisse, kui ta usub end tegutsevat armastusest või õiglusest ajendatuna?