Vanaema ja Issand Jumal

Hjalmar Bergmani teos „Vanaema ja Issand Jumal” on sügav ja mitmetähenduslik romaan, mis põimib endas religioosseid motiive, peresuhteid ja inimese sisemaailma peegeldust. Loo keskmes on vanaema, kelle elu ja mõttemaailma kaudu uurib autor eksistentsiaalseid küsimusi — inimese suhet Jumalaga, kahetsust, mälu ja lunastuse võimalikkust. Romaani tonaalsus vaheldub tõsise ja groteskse vahel, tuues esile peategelase vaimse heitluse ning sisemise vajaduse korrastada oma elu ja suhted enne lõppu. Jumalaga peetud mõttelised dialoogid avavad tegelase sisemonoloogi ja seavad ka lugeja ette küsimuse, milline on inimese moraalne vastutus oma tegude eest.

Teose stilistiline eripära peitub Bergmanile omases vaheldumises realistliku ja allegoorilise kujutamislaadi vahel. Vanaema tegelaskuju ei ole pelgalt pere vanim liige, vaid ka metafüüsiline sümbol – inimene, kes püüab viia lõpuni elutöö, leppida minevikuga ja leida mingitki õigustust oma eksistentsile. Samas ei puudu romaanist eluterve huumor ja peen iroonia, mis tasakaalustavad süngemaid toone. Autori oskus käsitleda elu ja surma, süüd ja andestust, annab teosele tugeva emotsionaalse mõju ning muudab selle mõtisklevaks ja kestvalt aktuaalseks lugemiseks.

Hjalmar Bergman (1883–1931) oli rootsi kirjanik ja dramaturg, keda peetakse üheks olulisemaks modernistlikuks autoriks 20. sajandi alguse Rootsi kirjanduses. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline sügavus, grotesksete ja traagiliste joonte vaheldumine ning huvi inimese sisemaailma vastu. Bergman ei hoidunud keeruliste teemade käsitlemisest, kuid tegi seda alati kirjanduslikult nõtkelt ja kujundirohkelt. „Vanaema ja Issand Jumal” on üks tema küpsemaid teoseid, mis ühendab intiimse peredraama ja laiemad filosoofilised küsimused viisil, mis kõnetab lugejat ka tänapäeval.